Psühholoog annab nõu: mida teha, et Facebooki «like´ide» puudumine tuju kehvaks ei ajaks?

Foto: Vida Press

Kujutlege korraks, mis juhtuks siis, kui valiksite Facebookis endale uue profiilipildi… No tõesti hoolega valiksite, parimatest parima… Ja see jätaks kõiki ükskõikseks? Mitte ühtegi «like´i»? Mitte ühtegi positiivset kommentaari? Täielik vaikus?

Kellele see stsenaarium tundus stseenina kõige jubedamast horror-filmist või õudusunenäona, võib siiski rahuneda. Sotsiaalmeedias teiste tunnustuse saamine on ju tore ja mõnele ka üsna harjumuspäraseks saanud positiivsete emotsioonide kogemise võimalus. On täitsa loomulik, et osa meie enesehinnangust sõltub sellest, kuidas me üldse teistele meeldime ja aktsepteeritavad oleme.

Paljud sotsiaalmeedia kasutamise uuringud viimastel aastatel on ka näidanud, et teistelt positiivse tagasiside saamine ongi seotud väiksema üksindustunde, kõrgema enesehinnangu ja parema üldise heaolutundega – teistelt tähelepanu ja heakskiidu saamine on tihti ka üks peamisi sotsiaalmeedia kasutamise põhjuseid. Mõnusa tunde jaoks pole seega tähtis mitte niivõrd Facebooki-«sõprade» arv, vaid nendelt saadav tagasiside.

Paraku võib «like´ide» nautimise juures mõelda natuke ka sellele, milleks ja kui väga meil seda siiski vaja on. Heakskiidu otsimisel on ka miinuspool. Kui meie enesehinnang ja meeleolu on sõltuv teiste kiiretest klikkidest (mil tihti sügavamat sisu pole, «like» vajutus on mõnede postituste puhul enavähem kohustuslik viisakuselement), siis pikemas perspektiivis viib see üldist heaolutunnet alla.

Mai alguses Briti Psühholoogia Ühingu aastakonveretsil tutvustas Martin Graff Lõuna-Walesi ülikoolist oma uuringutulemusi, kust nähtus – Facebooki «like`idel» pole tujutõstvat efekti kui inimeste tuju juba on kehv ja eriti mitte siis, kui teadlikult teiste heakskiitu otsitakse. Selgus, et mida rohkem inimene pidas «like»-klikke teise ja enda populaarsuse indikaatoriks ja püüdis «like´ide» abil paremat meeleolu saada ja (teinekord lausa positiivset tagasisidet paludes või selle eest makstes), seda kehvem oli ta enesehinnang ja seda vähem ta ka teisi inimesi üldse usaldas. Sama kehtis ka nende kohta, kes vähepopulaarseid postitusi kustutasid või sättisid profiilipildiks just selle, mis oli kõige enam «like’e» saanud.

Sihikindlaid inimesi ei mõjuta

Õnneks pole mitte kõik inimesed teiste heakskiidu või pahakspanu poolt ühtviisi sõltuvusse sattumise ohus. 2016. aastal septembris ajakirjas Journal of Experimental Social Psychology avaldatud uuringus leidsid Cornelli ülikooli teadlased Anthony Burrow ja  Nicolette Rainone, et sotsiaalmeedia «like´id» ei mõjuta neid inimesi, kelle elus on selged sihid, kes näevad oma elul mõtet ja tähendust ning ka püüdlevad selle poole. Sellised inimesed küll märkavad teistele meeldimist sotsiaalmeedias, aga kuna nende enesehinnang sõltub vähem teiste arvamustest, ei lähe see neile nii väga korda.

Teadlased viitavad ka uuringutele, mille järgi nendel inimestel, kel on tugev ühiskonnaelus kaasalöömise vajadus ja kes kasutavad Facebooki peamiselt infoallikana (mitte staatuse tõstmiseks või suhtlemiseks), emotsionaalsed vajadused ei domineeri. Kuna selgetele eesmärkidele orienteeritud ja teadlikult tegutsevad inimesed omavad selgemat tulevikuperspektiivi ja tegutsevad viisil, mis aitab eesmärke ka saavutada, suudavad nad paremini vastu seista impulssidele reageerida väikestele heakskiitudele ja eelistavad silmas pidada olulisemaid (ehkki kaugemaid) positiivseid tagajärgi.

Suuremate sihtide puududes võib inimene tegutseda aga ka omaenda huvide vastu – muu hulgas võib selleni viia teiste pealiskaudne aga rohke heakskiit, mida üha enam igatsema hakatakse.

Vast võiks siis meeles pidada, et üldiselt on vaimse tervise ja heaolu mõttes ikkagi parem suuta endale (teiste kiitusest või kriitikast hoolimata) kindlaks jääda ja mõttes öelda «ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mulle sobib just nii».