Taimetark soovitab. Kopsurohi: kevadine turgutaja loodusest

Harilik kopsurohi Foto: Wikimedia Commons

Kevadel, kui kogu loodus talveunest ärkab ja rohelust eriti veel märgata ei olegi, hakkavad mets ja niidud juba täituma esimestest õitsejatest. Tukkuvate kõrte vahelt poevad välja kõigile tuttavad sinililled ja ülased, kraavipervedel näeb juba kasvamas kollast värvi paiselehte. Rohi aga veel ei lokka, näha on vaid väikesi üksikuid nõgesepuhmaid ja ilusaid õrnu naadikesi. On üks väike ja üsnagi tundmatu õitseja, kelle õige korjamise aeg on veel enne nurmenukuõite ilmumist – see on kopsurohi.

Sellel väikesel taimel on palju suurem vägi sees, kui palja silmaga vaadates paistab. Kopsurohu ladinakeelne nimetus on Pulmonaria officinalis – ja ta on ehk jäänud suurema tähelepanuta ja ka teiste varju vahest sellepärast, et ta õitseb ajal, kus metsaminek tundub veel kõle ettevõtmine, sest ilmad pole väga soojad, seda enam, et sageli on Eestis ka aprill ja mai alles jaheda ilma kuud. Ja just siis kopsurohi õitsebki.

Taim on alguses suhteliselt väike ja haprake, tema nurmenukuõisi meenutavad sinised õiekesed on õite puhkedes pigem punakas-roosakad, hiljem muutuvad järjest sinisemaks, isegi päris tumedaks ilusaks siniseks. Kasvab ta umbes kuni 30 cm kõrguseks. Sageli ilmuvad õied veel enne lehti. Kuna taimed õitsevad järk-järgult, siis moodustub lõpuks kaunis siniroosa õiteväli.

Selle värvirikkuse  ja nurmenukku meenutava õisiku järgi leiabki ta maha langenud puulehtede ja kevadise kuluheina vahelt üles. Taime piklikud, vahel ka pigem munakujulised lehed on kaetud karvakestega, vahel on neil ka tillukesed valged täpid peal (nii nagu ravivatel taimedel on temalgi oma märk küjes: meenutab kopsukudet!). Lehed kinnituvad väikesele karedale varrele, taimeke ise on õrn ja küllaltki habras, korjates võib ta kergesti murduda. Kasvab ta enamasti puhmastena koos, aga kasvukoht võib olla kaunis peidetud. Eelistab päikesepaistelisi lehtmetsi, niitusid ja vanu pargialasid.

Mida kopsurohuga teha?

Kuid kui õige kasvukoht on kaunivärviliste õite tõttu leitud, siis tasuks proovida taime kogumist – korjamist. Kopsurohi on söödav ja igati kasulik taim. Ettevaatlikult kogutud taimest saab valmistada värskeid kevadisi toite: lisada salatitesse ja smuutisse, teha külmsuppi. Õigesti kuivatatud droogist saab valmistada raviteed ja leotisi.

Kuna taim sisaldab palju limaaineid, on ta korjates kergesti murduv, katkise varre kohalt aga tõmbub kiiresti tumedaks, seega tasub korjates hoiduda varre muljumisest ja katkitegemisest. Kuivatamiseks tuleb laotada korjatud õitsvad varred-lehed puhtale paberile, soojas kuivab ta suhteliselt kiiresti. Õige droog ei tohiks olla liiga tume. Droogiks nimetatakse kogu taime maapealset osa. Tee valmistamiseks võetakse 1-2 sl kuivatatud droogi klaasi kuuma vee kohta, lastakse enne joomist 10 minutit tõmmata ja juuakse jahtunult.

Kasulikke aineid täis

Kopsurohi sisaldab palju vitamiine ja mineraalaineid, eriti joodi ja kaaliumi, parkaineid jt muid keha toetavaid väärtuslikke aineid.

Kopsurohtu tunti ja kasutati juba keskajal. Nagu nimigi ütleb, (lad pulmonarius – kopsu raviv) aitab kopsurohust valmistatud tee kopsuhaigusest paranejat (mitte jätta ravimist ainult taimede hooleks!), aitab leevendada pikaajalist köha – see tee on röga lahtistava toimega.  Ka sobib ta külmetushaiguste järelraviks, kuna toetab nõrgaks jäänud immuunsüsteemi. Samuti korrastab ta hormoonide talitust.

Kesk-Euroopas kasutatakse kopsurohtu ka astmaravis, ta on ka sapiteede puhastaja ja seedeelundite põletike leevendaja, omab ka vett väljutavat (diureetilist) ja higistama ajavat toimet. Välispidiselt sobib ekseemide ja nahapõletike ravimiseks.

Kopsurohu liike on mitu, Eestis kasvab just Pulmonaria officinalis. Aiakauplustest võib leida ka seemneid, millest saab kasvatada aias oma isikliku ilu- ja ravimtaime.

Kuid metsaminekut võib kevadel soovitada igaühele, kes tahab saada elamust nii taimede kogumisest kui lihtsalt metsas olemisest – sellise käigu raviv toime on igal juhul garanteeritud!