Hanno Pevkur: suhtumine vägivalda saab alguse kodust

Hanno Pevkur. Foto: Sander Ilvest

Poliitik, endine justiitsminister Hanno Pevkur esines emadepäeva konverentsil «Miks vägivald armastab vabadust» kõnega «Miks me ei suuda luua vägivallata ühiskonda?» ja tõi välja statistikat, mis iseloomustab Eesti ühiskonna üht suurimat probleemi - suhtumist naistevastasesse vägivalda. 

Selleks, et jõuda probleemi põhjusteni, püstitas Pevkur küsimusi. «Kas see probleem on see, et meil on karistused liiga leebed? Ei, karistused ei ole leebed. Igalt poolt on näha, et küsimus ei ole õigusruumis,» leidis Pevkur, kes tuletas meelde, et seadusi on hiljuti karmistatud ning seadusandja poolt on sõnum antud ja vägivallast on hakatud ka rohkem teada andma. 

«Kas küsimus on siis meie haridussüsteemis?» küsis Pevkur järgmiseks. «Siin ma ei saa enam ei öelda. Haridussüsteemil on lapse kujunemisajaloos ülioluline roll,» nentis ta ja lisas juurde, et selle mõju oleneb paljuski lapse vanusest, mil tal kujuneb oma minapilt. «Kui me mõtleme, et meie lapsed on haridussüsteemis rohkem sõprade ja õpetajaga koos, kui nad on kodus, ei tasu luua illusiooni, et meie lapsi ei mõjuta haridussüsteem. Seda minapilti, mis lapsel kujuneb, ei ole praktiliselt võimalik enam hiljem muuta. Meie ühiskonna tervis hakkab haridussüsteemist pihta.»

Seejärel jõudis ta aga küsimiseni, kas probleem on elukeskkonnas ja sõprades? «Loomulikult. Sama oluline on, kus me elame,» selgitas Pevkur, kuidas ümbritsev elukeskkond mõjutab väärtusi ja hoiakud ning suhtumist vägivalda. 

Oma väite ilmestamiseks tõi ta välja Eurobarameetri küsitluse andmed 2014. aastast, milles võrreldi, milline on rahva suhtumine naistevastasesse füüsilisse vägivalda Euroopa riikides. Tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks peetakse seda kõige rohkem Rootsis ja Prantsusmaal, kus 94 protsenti vastanutest ütles, et loomulikult see on kõige tõsisem probleem. «Mis te arvate, kes selle tabeli lõpus on? Kolm Balti riiki. Kõige hullem seis on Lätis, kus kaks kolmandikku inimestest ütleb, et naistevastane vägivald on probleem. Rootsis 94 protsenti, Lätis 67 protsenti.»

Eestis vastas 72 protsenti vastanutest, et naistevastane vägivald on väga tõsine probleem, 23 protsenti pidas seda üsna tõsiseks, neli protsenti ei pidanud seda eriti tõsiseks ning üks protsent ei osanud öelda. «See arusaamine, kas ta on väga tõsine või on natuke probleem - sellest hakkabki pihta,» pidas Hanno Pevkur väga oluliseks vahet, mis näitab eestlaste suhtumist. «Nüüd me jõuame tegelikult selleni, millesse ma ise kõige rohkem sügavalt ja siiralt usun. Ma ei usu, et õigusruumi karmistamine muudaks vägivalla olemasolu. Ma olen sügavalt veendunud, et ka ühiskondilikud muudatused haridussüsteemis aitavad kaasa, et vägivalda vähenda ja on vältimatult vajalikud. Aga 99 protsenti sellest mõjust, kas ühiskonnas on muutusi või mitte, saab alguse kodust. Kui kodus ei ole arusaamist või kasvatust, et venda või õde ei lööda, et ema või isa omavahel ei kakle, siis seda arusaamist lapsele edasi kanda praktiliselt ei võimalik kuskil mujal. Laps on kodu peegel.»

Pevkuri sõnul on see tõde küll väga trafaretne ja kõik saavad sellest aru. «Jah, koolis on võimalik seda natuke muuta, lasteaias peab ja on võimalik muuta, aga kui lasteaias laps mingisuguse hoiaku, kui ta sõpradelt saab mingisuguse hoiaku - need on lisakruvid, mida peale keeratakse. Aga kui ta läheb koju ja näeb, et isa peksab ema, siis sellest tulenevalt on täiesti normaalne, et on võimalik ka, et vanem vend annab õele müksi, siis ei ole võimalik ühiskonda muuta.»

Mõeldes, miks me ei suuda ühiskonda muuta, tuleb Pevkuri sõnul juurelda, miks me ei suuda iseennast muuta. «Miks me kõik - igaüks - oleme valmis aktsepteerima seda, et tänava peal kedagi pekstakse? Miks me kõik oleme valmis aktsepteerima seda, et ka kultuuri osa on vägivald?» küsis ta ja nentis, et ei saa välja käia mingit uut infot. «Igaüks on oma saatuse ja õnne sepp, aga selle aluseks on ja peab olema see, kuidas me seda koduseinte vahel mõistame ja aktsepteerime või mitte,» leidis Pevkur.