Abieluleht 1933. aastal: millised on abielu ülesanded?

Pruutpaar lahkumas kirikust, 1930ndate Inglismaa Foto: AKG Images / Scanpix

Meieaja abielu põeb nagu mingisugust kriisi, kirjutas 1933. aasta 8. veebruari Abieluleht.

Selle kriisi peapõhjuseks on teadmatus, sest õige paljudki ei tea veel, mis õieti abielu on. Mõned üksikud tuhande hulgast teavad, kuidas endid abielus ülal pidada, et nende kooselamine mitte kokku ei variseks, nagu seda iga päev oleme harjunud nägema, kuidas «lahutusveski» abieluliste sidemeid puruks jahvatab.

Siin on enam kui päevaselge, et abieluasjad ei ole meil täiesti korras, vaid nõuavad kiiret ja põhjalikku parandust. Abielu ülesannetest täielik arusaamine ja nende asjalik tundmaõppimine aitaks meil mõndagi keerdküsimust ja umbsõlme lahendada.

Abielu on metafüüsiline probleem, mida peavad abielupooled lahendama. Selle vastu ei saa juba keegi vaielda. Aga et seda küsimust optimistiliselt lahendada, et abikaasa võiksid oma abielus õnnelikud olla ja kõigest hingest tema eest seista, selleks vajavad nad igavese elastilise armastuse erootika-tiivu.

Kuid kahjuks on aastatuhandete jooksul ebamoraal ja ebaõnnestunud esteetika loomulikud suhted sedavõrd ebaloomulikkudeks muutnud, et peame otse imestama inimesi, kes ei suuda ega taha kõige lihtsamatest asjadest aru saada.

Kuulus seksuoloog Markus tähendab oma huvitavas teoses – «Bioloogilises abielu raamatus» –, et abielu on kõigepealt bioloogiline probleem, kuid samas teeb märkuse, et tema ei pea õnne ja õnnetust abielus mitte oluliseks. Ta kinnitab, et abielu eesmärgiks on «mitte abielu enese teostamine», vaid «rahvatõu tuleviku kindlustamine ja tema kultuurilisele õitsvale järjele aitamine» ja et «abielu väärtus ja peamõte peituvad ainult lastes».

Muidugi mõista, abikaasad tunnustavad abielu tähtsust laste suhtes ja samuti ka laste tähtsust abielus. Mõned neist tunnustavad heameelega, et soov omale abielus lapsi saada on väga suurt ja tähtsat osa etendanud. Aga siiski seni, kui nad veel nii kaugele pole jõudnud, ei kaota nad lootust, abielus enesele õnne leida. Kuid abieluõnne ei leia nad kunagi ega saa teda ka alal hoida ilma armastuseta.

Heller kritiseerib oma teoses «Nüüdseaja abielus» abielu järgmiselt:

«Abielu eesmärgiks on majandusline täienemine ja püüd paremusele, hingeline üksteise toetamine, vastastikune õhutamine ja iseenesest mõistetav lastekasvatamine.»

Kuid kas võime selle järele tunnustada, et abielu on ka majandusline probleem? – Miks mitte. – Abielu on kõigist inimsee eluprobleemidest kõige problemaatilisem. Ja ainult siis kerkivad üles probleemid probleemide järele, kui on olemas juba abielu. Ja kõigist õnneliku ja õnnetu abielu kõrvaltingimusist on majanduslised olnud kõige tähtsamad.

Igaüks teab juba väga hästi oma igapäevasest elust, kuidas rahapuudus, korterikitsikus ja teenistuseta olek hävitavalt abielule mõjuvad. Muidugi leidub ka palju sarnaseid juhtumeid, kus abikaasade majandusline koostöötamine hästi nende abielusidemete kõvendamiseks mõjub. Kuid siin ei saa tähelepanuta jätta üht asjaolu, et paljudel naistel puudub oskus ja vilumus koduse majapidamise ja perekonnaelu loomiseks.

Aga need väikesed tegurid on tihti väga tähtsad ja mõjuvad teinekord veel rohkemgi kui suured sotsiaalsed probleemid abieluõnnele hävitavalt. Kuid sellest ei või siiski veel järeldada, et abielule on tähtsad ainult majanduslised olud ja tegurid. Nii näiteks, oletame, kui oleks võimalik maailma vabastada kõigist majanduslistest raskustest ja kitsikustest, siis võiks paljude abielude elu kergendust leida, kuid – abielulised raskused ei oleks sellega veel sugugi lõpulikult likvideeritud.

Selles võime kergesti veenduda, kui võtame vaatlemise alla need seltskonna kihid ja ringid, kus majanduslised raskused ja kitsikused ei tohiks abielule mingisuguseid takistusi teha. Ja mis meie näeme? Abieluhädad ja raskused ei ole seal sugugi nõrgemad, kui teisteski rahvakihtides, kes majandusliselt viletsamalt elavad.

Ja mispärast on see nii? Sellepärast, et õnnelik abielu oleneb abikaasade isiklikkudest vahekordadest. Aga need isiklikud vahekorrad on omakorda täielikus sõltuvuses sugupoolte erootilistest vahekordadest.

Näib pealiskaudselt, et kõik, mis eespool öeldud, on nii väga lihtne ja igaühele selge, sest põhjeneb mehe ja naise vahekordadel. Kuid kahjuks on aastatuhandete jooksul ebamoraal ja ebaõnnestunud esteetika loomulikud suhted sedavõrd ebaloomulikkudeks muutnud, et peame otse imestama inimesi, kes ei suuda ega taha kõige lihtsamatest asjadest aru saada.

Variseerlik olek, mõeldavad voorused, kõige alatum seksualism, tõsine ja eba-asketism, aus aga ka oletatav puritanism ja igasugused ebaettekujutused abielust on niivõrd inimeste mõtted segi paisanud, et hingeliselt ja füüsiliselt terve abielu erootika on täiesti väljasuremisel, kuna seksualiteet püüab endale prostitutsioonis, aga erootika – armastuse kõrvalhüpetest väljaspoolt abielu rahuldust leida.