«Väärikat vananemist!» maandus mu Facebooki seinale esimest korda vist siis, kui sain 28. Võibolla paar aastat varemgi. Suu kõrvuni naerda pugistades vajutasin «like» ja trükkisin tänusõnadega kommentaari. Nüüd, kui olen 33, on see nii leierdatud õnnesoov, et naeratan lugedes viisakalt ja kogu lugu. Õnnitluste sisu jätkab aga sama liini: «Armastan sind ka siis, kui juba vana, paks ja karvane oled.» «Ma ei hooli ei sinu vanusest tulenevast kogukusest, kontoritööst longu vajunud rühist ega vananemisest kangeksjäävatest diskopuusadeks.» Ja nii lõpmatuseni.
Marin otsustas: 40-aastaselt küll surra pole mõtet!
Pubekana võtsin pähe, et 40 oleks minu jaoks paras vanus suremiseks. Et siis on elu nauditud juba küll ja veel, aga pole veel see tüütu vanainimene oma kivise raiutud maailmapildiga, millega järjekindlalt ja visalt valjuhäälselt kõikvõimalikel juhtudel esineda. Või rauk, kes pidevat hooldamist vajab. Püha taevas, ma ütlen!
Miks mulle keegi siis ei rääkinud, et täiskasvanu olla on nii äge? 40 maagiline piir on mul täna kõigest seitsme aasta kaugusel. Seitse korda 12 palgapäeva. Samavõrd kordi PMS-i tujukõikumisi ja päevadeaegseid emakakrampe. Praeguses rütmis alkoholi tarbides umbes 21 pohmelli pärast. Andke andeks mu tolleaegset rumalust, ikka kohutavalt liigvara otste kokkutõmbamiseks.
Elu retsept on lihtne – ükskõik, kas vaesuses või rikkuses, vireledes või luksuses, hästi või halvasti, aga sa elad. Niisama lihtsalt ei sure keegi, kui tegu pole õnnetu juhusega või ise selleks midagi ette ei võta. Ise õpidki elama, osaliselt juhtuvad õpetama ka teised. Aga sa ei sure. Isegi, kui vahel veidi tahaksid.
See-eest võid seda retsepti täiustada nii nagu soovid. Õppida, mida tahad. Hankida endale koduloomi. Kanda mida ja kus tahad. Inimesed ei lähe üldjuhul rööpast välja, kui teatad, et saad nüüd lapse. Või viienda. Võib rääkida tõsise näoga tööjuttu telefonitorusse, samal ajal ise alasti voodis lesides ja lastes mehel enda kaela limpsida. Suhtefoobia valesid ei pea uskuma, et vallalisena seksi saada.
Mingil põhjusel kirjeldatakse vananemist kui tohutut ebameeldivust, mida kellelegi viisakas soovida pole. Midagi ebameeldivat, vältimatut ja õõvatekitavat.
Asi on dementsusest ju kaugel
Täiskasvanuna on muidugi rohkem oidu, aga lapsena suudeti mulle läbi erinevate inimeste kaunis elav kujutluspilt maalida, et see pole küll mingi teema, mida oodata, ammugi unistada, et selline elu võiks äärmiselt äge olla. Vanainimene võrdus mu ajusagaras (pool)dementse raugaga või siis pisikese käbeda memmekesega nagu minu vanaemad. Teate küll, need kõbusad prouad. Muidu ikka rõhutati, et roomatakse, ollakse hambutud ja kasutatakse mähkmeid kahel perioodil elus – imikuna ja vanana, kusjuures see «vana» osa algab üsna kiirelt, ootamatult ja äkitsi.
Vanainimestega on ka alati surmateema kaasas käinud. «Luba, et sa ei nuta, kui ma ära suren,» nõudis minu vanaema. Enda meelest tegi ta südames muidugi mulle oma soovitusega teene, mind tegi aga juba ette stressitekitavalt kurvaks. Mis mõttes keelab inimene, keda südamest armastan, mul kurb olla või karta tema igavikku kadumist? Sellised hirmud võin persse saata siis, kui ma ei hooli.
Ainsana ei taha ma kuuluda nende veidrike hulka, kes sügavas keskeas kujutavad ette, et on endiselt 22 ja kõrvalseisjad ei märka, et see number on vahepeal reipalt edasi kerinud. See vist ongi see kurikuulus väärikas vananemine.
Kõige selle peale lubage muuhulgas lisada, et minu jaoks on sõna väärikas vananemise juures absoluutselt mõttetu täiend. Kuidagi loll on seda lisada, miks seda rõhutama või ihaldama peaks. Teine variant oleks vääritu vananemine? Mitte et teaksin, mis see on, aga sellega on vist nagu surnud olemisega – ise ei adu mingit probleemi, kuid teistel on kurb olla.