Teate ju küll seda tunnet, kui sa märkad, et su eks on laikinud mõnda su pilti või kommenteerinud mõnda su Facebookis jagatud linki. Sa saad aru, et ta hoiab sinuga mingil tasandil ühendust, hoiab jätkuvalt su tegemistel silma peal ning see on väga häiriv ja tekitab segadust. Jah, ghost’imine võib teha väga haiget – sul puudub lõpuni selgus, mida sa valesti tegid (kui tegid) ja miks inimene, kes justkui näitas potentsiaalse partneri märke, ühtäkki ära kadus. Kuid Bustle loetleb põhjuseid, miks «kummitamine» sellest veel mitu korda hullem on.
Ükskõik, kui süütult sa omast arust ka ei käituks, «kummitamine» pöörab inimeste mõistuse sassi. Kui sa oled kellegi maha jätnud, siis ära käi tema sotsiaalmeediapostitusi laikimas. See tekitab inimeses, keda sa «kummitad», ainult viha ja põlgust, eriti siis, kui ta pole valmis sinuga (veel) sõber olema. Kontaktis olemine jätab mulje, et sa oled temast jätkuvalt huvitatud – liiga lihtne on tal end veenda, et see nii just ongi. Miks sa muidu temaga kontakti otsiks? Isegi, kui sa tahad oma eksi alati varuvariandiks hoida, on see väga inetu tegu.
Sa ei saa seda lihtsalt unustada
Ghost’imise ainus mõte on selles, et inimene kaob su elust. Jah, see on raske – alguses. Sa pead läbima perioodi, kui sa pole veel päris kindel, kas «vaimul» on tööl lihtsalt väga kiire või ta tõesti ei taha sinuga enam suhelda. Aga kui sa lõpuks oled mõistnud, et ta on su elust kadunud, on nad tõesti kadunud, jälgi jätmata. Sa ei saa küll lõplikku selgust, aga sa tead, et see inimene polnud sinust järelikult huvitatud. «Kummitamine» on selle käitumise vastand, sellega saadetakse sõnum: «Ma olen siin! Ma eksisteerin! Ära unusta mind!» Edasi liikuda on nii aga väga raske.