Mees kirjutab: meeste meheks kasvatamine on vanemate, mitte Riho ega Jesperi töö

Foto: Pexels / CC0 Licence

Jesper Parve ja Riho Sokko on viimastel päevadel saanud hakkama kahe huvitava looga meheks olemise valust ja võlust, üks ühe ja teine teise nuga alt. Ja mõlemal on õigus oma vaatenurgast vaadatuna, sest inimsuhted ei ole lihtne keemia, kus kindlat ainet või käitumismalli lisades saavutad etteteatava tulemuse. Oleks see nii lihtne, oleks ideaalse mehe õpik juba sajandeid tagasi kirja pandud. Miski ei toimi samamoodi erinevates peredes, aga ka mitte samas peres erinevatel aegadel. Ei ole ka olemas universaalset meheetaloni aegade algusest, mis peaks vastu maailma ja ühiskonna muutumisele. Lugeja Arti kirjutab meheks olemisest.

Teeme pisut meelevaldse jalutuskäigu ajas tagasi. Ürgmeest kujutab ajalugu pigem metslasena, kes võttis omale naise «nuiaga pähe» õigusega. Naiste roll iseseisvamatena kui sünnitusmasinad, on tegelikult suhteliselt uus nähtus inimkonna kulgemisel läbi oma eksistentsi. Kõigest viimase paari sajandi jooksul on toimunud suurem muutus naise rolli ja võrdsuse kasvamisel meeste suhtes meie arvatava ligi kolme miljoni eksisteerimiseaasta jooksul. See on protsentidesse arvutatuna vähem kui 0,01. Kujutagem nüüd ette, kui palju muudab teie elujärge või mõttemaailma ühesendine palgatõus euro kohta.

Kellel järg kaduma hakkab minema, siis lubage, ma väidan, et on olemas ajalooline mälu. See eksisteerib lihtsustatult kolmel tasandil. Esimesel tasandil on instinktid, mis tulevad meiega kaasa juba sündides ja mida saab kutsuda geenimäluks. Me kõik kardame surma, teame, kuidas toitu mäluda. Enamuse jaoks ei ole maod ja ämblikud just lemmikloomad. Kaldun uskuma, et need paljud tunded ja oskused ei tule meile pühast vaimust, vaid meie esivanemate tugevaimad kogemused kanduvad üle meie emaüsas arenevatele rakkudele.

Ei saa tõestada ega ka ümber lükata, et millest tuleb see, et juba varases lapseeas tõmbab poisse rohkem mänguautode ja tüdrukuid nukkude poole. Kassipoeg, kes on pärast sündi võetud ära ema juurest ja kes ei puutu oma elueal kokku teiste kassidega, oskab meile meeldimiseks sääre vastu nühkida ja nurru lüüa; oskab palli taga ajada ja hiirt jahtida. See tuleb iseenesest, ilma, et keegi teda õpetaks. Seega, mingi mälu on võimeline üle kanduma põlvest põlve elusorganismi puhul ja naiivne oleks arvata, et see inimese puhul ei kehti.

Teine tasand on õppimine ja selle rakendamine. Õpime eelkõige kodust, koolis, sõpradelt, meediast ehk kogu oma ümbritsevast keskkonnast ja nende hoiakutest. Me õpime jällegi oma eelkäijate kogemusi, mis olid omakorda mõjutatud nende esivanemate kogemustest. Iga põlvkonnaga jälle natuke juurde, 0,01 protsenti suure tõenäosusega rohkem kui eelmise sajandi teadmine maailma toimimisest.

Kolmas tasand on meie oma eksperimenteerimine ehk õppimine oma kogemustest. See on mäss vana teadmise, protest piiratusega leppimise vastu, soov saada rohkem teada kui 0,01 protsenti. See on kõige riskantsem tasand, sest siin me võime olla kas edukad või vastu näppe saada. Vaid julgemad proovivad uuesti, kui on kõrvetada saanud, suurem enamus paraku ei proovi. Iga üritus raamidest välja murda kohtab paraku üldisi tavasid austava keskkonna vastuseisu. Mida ekstreemsem on püüdlus, seda valusamalt ühiskond karistab. Väheste jonn ja tahe jätkata püüdlemist millegi muu poole jääb ellu.

Isegi, kui inimkond on teinud viimase paari sajandi või paari viimase aastakümne jooksul kiireima arengu tehnoloogias, mis on elutu valdkond, siis inimsuhetes ei toimu muutused kuidagi nii kiiresti, sest me oleme kammitsetud oma ajaloolise mälu ja sellest tulenevate mõjudega.

Minnes teooriast igapäeva, siis vaadelgem, kuidas kasvab keskmine noormees tänasel päeval ja küsigem, mida ta õpib, sest selliseks ta ka saab. Sa pole tegelikult see, mida sa sööd, vaid see, mida sa tead. Ja see, mida sa ei tea, ei arene kunagi oskuseks.

Ema on suurima rolli kandja lapse kasvatamisel algusest peale, laps on tema oma ja isal pole siin palju sõnaõigust. Ema annab rinda ja siit algab õppimine, isa roll on alati selles eas juba paratamatult teisejärguline. Siin pannakse vundament tulevasele mehele. Esimene sõna on enamasti «emme». Ja see on loomulik, kuid samas ka isas kahetisi tundeid tekitav – ka tema tahab tunnustatud olla. Edasi muutub tulevase mehe kasvatamine juba võitluseks kahe erineva maailmavaate vahel ja kumb domineerib, see ka kujundab mehe.

«Ära roni selle puu otsa, sa kukud alla!» / «Vaata, kust sa korralikult haarata saad.»

«Tule, ma aitan su sealt alla.» / «Proovi nüüd mõelda, kuhu sa peaksid jala panema.»

«Ma teen selle ülesande ise ära.» / «Mõtleme nüüd, mis selle küsimuse mõte on.»

«Kui sa enam ei taha, siis jäta pooleli.» / «Kui alustasid midagi, siis vii ka lõpule.»

«Ma räägin sellest õpetajaga.» / «Ole mees ja seisa enda eest.»

«Tule ma puhun peale.» / «See on kõigest kriimustus, pole hullu midagi.»

«Ma teen su toa korda.» / «Noormees, vii oma sokid siit ikka ise pesukorvi.»

Nii palju vastuolulisi juhiseid ja tihti ka tuliseid vaidlusi vanemate vahel – kumma lähenemine on õige. Ütlus, et targem annab järele, ei kehti siin paraku, sest kummagi puhas stiil on hävitav tulevase mehe ja sealt edasi tema poegade tulevikule. Lödipüksid või machomehed – kumbki pole see, keda me tegelikult mehe rollis näha tahame. Kuid siin löövadki välja nii ema kui isa sajanditevanune geenimälu ja oma kogemused lapsepõlvest. Viga on tihti juba sissekodeeritud.

Õnnelikud, kuid kahjuks vähesed, on need, kes instinktile järele ei anna, vaid suudavad üle selle mõelda. Sellised vanemad leiavad ühise keele ja suudavad tulevast meest suurest segadusest eemal hoida, et ta saadaks suureks kasvades teha vahet heal ja halval, õigel ja valel; uhkusel ja järeleandmisel, vaprusel ja argusel. Sest see ring kordub igas põlvkonas ja selles ei ole garanteeritud isegi 0,01protsendilist edasiarengut enne, kui me ise ei suuda enda minevikku peegeldada ja sellest õige ja vale eristada.

Mehe kasvamine meheks, nii nagu ühiskond teda mehena aktsepteerib, algab imikueast ja kulgeb kõige suuremas mahus kodus. See vastutus on eelkõige vanematel, et nemad teeks vahet, mis on mehe tulevased väärtused, sest keegi ei oska hiljem seda, mida ta ei tea ega mida ta kogenud ei ole. Vanemad, kasvatagem tulevasi mehi, sest see on tegelikult meie, mitte Riho ega Jesperi töö.