Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Uuring hoiatab: suitsuanduri signaal nooremaid lapsi unest ei ärata

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
Pildil suitsuandur
Pildil suitsuandur Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Austraalia teadlased on kindlaks teinud, kuivõrd tõhusalt äratab magavaid lapsi suitsuanduri märguanne tuleohust – tulemused paraku lapsevanemates kindlustunnet ei süvenda.

Melbourne'i Victoria ülikooli uurijad leidsid, et 78-t protsenti kooliealistest lastest ei ärata unest suitsuanduri signaal, mis kestab 30 sekundit, vahendas Time.com. Uuringu tarbeks paluti 79 perekonnal käivitada alarm pärast seda, kui nende laps oli üks kuni kolm tundi maganud.

Eksperimendis osalenud 123 last jagunesid kahte leeri vastavalt sellele, kes oli jõudnud teismeikka. Põhjuseks melatoniin – hormoon, mis aitab magada –, mille tase väheneb koos puberteediea saabumisega.

Vanemate kinnitusel tundsid 22 protsendist lastest, kes olid alarmi tõttu ärganud, lärmis ära suitsuanduri signaali vaid pooled neist. Viimastest teadsid omakorda pooled, et alarmi käivitudes tuleb kohe välja minna.

Nooremad lapsed vanuses 5- kuni 7-aastat moodustasid 70 protsenti uuringus osalenutest ning magasid kõige tõenäolisemalt suitsuanduri üürgamisel edasi. 11- kuni 15-aastastest katsealustest ärkasid alarmi kostumisel pea pooled (44 protsenti), kuid nooremast grupist vaid 13 protsenti.

Tulemused ei tähenda, nagu poleks suitsuandurid kasulikud – need on kindlasti elusid päästnud. Siiski hoiatab uuring, et inimesed, kelle pärast ehk kõige enam tulekahju korral mures ollakse, teavad hädaohu saabumisel olukorrast kõige vähem.

«Lapsevanemad ei peaks lootma jääma, et nende lapsed tulekahju korral alarmi peale ärkavad ning eeldama, et nad koheselt evakueeruvad, kui nad peaksid üles ärkama,» ütles uuringu juhtautor ja Victoria ülikooli psühholoogiaprofessor Dorothy Bruck.

Tagasi üles