Psühholoog ja töönõustaja Helle Niit: politseinik ei pea olema üliinimene

Helle Niit Foto: Raul Mee

Politsei- ja piirivalveameti inimesi nõustab sageli psühholoog Helle Niit, kes räägib politseiametnike tööstressi eripäradest. Lugu ilmus PPA ajakirjas Radar.

Kui tihti nõustad PPA inimesi ja mis puhkudel?

HN: Töötasin kunagi Politseiametis ja siis oli töötajate nõustamine üks minu igapäevastest tööülesannetest. Toona pöördusid inimesed minu poole üsna harva ning sageli alles siis, kui kolleeg või juht oli seda soovitanud. Praegu töötan iseseisva psühholoogi ja töönõustajana ning teen PPAga koostööd peamiselt kriisisituatsioonides.

Olen aidanud nõustamisega, kui töötajad on sattunud äärmuslikku olukorda: on juhtunud õnnetus või inimene on otsustanud ise elavate seast lahkuda. Need on situatsioonid, milleks ei olda kunagi valmis. Tuge vajavad nii lahkunu lähedased, kolleegid kui ka juhid. Olin näiteks abiks siis, kui kaks piirivalvurit uppusid. Tegime tollal lähedaste kolleegidega rühmanõustamist ja ka individuaalseid kohtumisi ning andsin tuge pereliikmetele.

Mis on esimesed sammud, mida psühholoog teeb kriisisituatsioonis?

HN: Esimestel tundidel on psühholoog eelkõige kuulaja rollis. Püüan inimest kuulata, toetada ja suunata, et tema mõtted saaksid selgemaks ning küsimused leiaksid vastused. Kui inimest on tabanud kriis, on väga oluline tema lähedaste ring ja selle hoidmine. Psühholoog annab tuge ning hoolitseb selle eest, et inimene ei jääks oma mures või leinas üksi. Aitan hinnata šokiseisundit ja seda leevendada. Kolleegide jaoks on tähtis sündmuse läbitöötamine ja faktide järgi adekvaatse pildi saamine juhtunust. Arutelu on alati hea mõte ning seda võiks teha esimestel päevadel pärast juhtunut.

Kuidas tööstressi ära tunda ja kuidas seda maandada? Kas on olemas universaalseid nõuandeid tööstressiga toimetulekuks?

HN: See on tõsi, et igapäevaelus stressist pääsu ei ole. Nii kaua, kui suudame sellega toime tulla, on kõik korras. Aga kui stressi hulk muutub ülemääraseks, siis tuleb sellega tegelema hakata. Parim stressi maandamise viis on füüsiline koormus ning teada-tuntud võtted on piisav uni ja puhkus, lähedussuhete korrashoidmine, tasakaalustatud toitumine jne. Kui aga oma jõududest või lähedaste toest ei piisa, tuleks pöörduda professionaali poole.

Ühiskond ootab politseiametnikelt väga palju. Oodatakse, et politseinikud tulevad ja lahendavad kõik olukorrad. Politseinik peab olema üliinimene, kes saab kõigega hakkama. Aga politseinik on ka inimene. Olukorrad, millega ta kokku puutub, mõjutavad teda. Seda võin ma küll öelda, et politseinikud oskavad näha üha rohkem psühholoogilise abi vajadust. Mõistagi peavad nõuandmise puhul olema tagatud usaldus ja privaatsus.

/

Sündmused, mille puhul peaks vahetu juht pakkuma nõustamisvõimalust:

• lähedane kolleeg on teinud enesetapu või on surnud ootamatult terviserikke või õnnetuse tagajärjel;
• tööandjale teadaolevad sõltuvusprobleemid (nt alkohol, hasartmängud, narkootikumid);
• raske sündmus isiklikus elus, millest tööandja on teadlik (nt pereliikme ootamatu surm, elukoha hävimine);
• teenistujat on rünnatud või on toimunud õnnetus, mille tõttu oli teenistuja elu otseses ohus (nt kinnijäämine põlevasse hoonesse, uppumisoht vms);
• raske tööõnnetus, mille tagajärjeks on püsiv töövõimetus;
• sündmused, mille tagajärjel said kolleegid või teised isikud surma või vigastada (nt enesetapp politseiametniku juuresolekul, pantvangistamised, inimröövid, tagaajamised);
• lapse surmaga lõppenud õnnetuste või kuritegude või lapse vastu suunatud raske vägivalla- või seksuaalkuriteoga kokku puutunud isikud;
• sündmused, kus politseiametniku tegevus (nt eksimus) pälvib meedia ja avalikkuse suure (negatiivse) tähelepanu;
• politseiametnik põhjustab hukkunuga liiklusõnnetuse või tapab teda ründava inimese teenistusrelvaga;
• väga pikka aega järjest kestva väga pingelise, suure vastutusega ja stressirohke töö või projekti juhtimine.

Allikas: Helle Niit