Kuidas ravivad politseinikud hingehaavu ehk Mehed ei nuta

Foto: Reelika Riimand/PPA

Kuidas tajuvad tööpinget politseinikud, kes näevad oma töös elu kõige tumedamat poolt, ning kuidas nad sellega toime tulevad? Millal võiks abi küsida professionaalselt nõustajalt? Sellest kirjutab PPA värske ajakiri Radar.

Kui Põhja prefektuuri endine mõrvagrupi juht, praegune lastekaitsegrupi eestvedaja Reimo Raivet 1-18-aastasena otse koolipingist kriminaalpolitseisse tööle tuli, ootas teda ees kõike muud kui roosiline elu. Olid 90ndad. Laibad ja veri oli igapäevane töö osa, nagu ka peksmised ja altkäemaks. Tööd oli kuhjaga ning oht läbi põleda oli suur. Ainukeseks võimaluseks oli tundmatus kohas vette hüpata ning ujuma õppida.

Võiks arvata, et pika staažiga kriminaalpolitseinik, kes on näinud elu kõige mustemat poolt, on paratamatult aeg-ajalt stressis, kuid Raivet tunnistab, et ta ei tunne olulisel määral tööstressi. «Jah, mõnikord olen küll pinges, kuid üldiselt ma stressi ei tunne, sest mulle meeldib minu töö. Selles ei ole tõepoolest midagi ilusat, kuid oleneb, kuidas sellesse suhtuda. Õnneks on inimesel võime ajaga kohaneda. Usun, et minu meeskond on kohanenud, sest muidu nad seda tööd ei teeks,» räägib Raivet.

Nagu paljud kolleegid, oli ka Raivet mõnda aega süsteemist eemal ning tegi puhtalt majanduslikel põhjustel teist tööd. Raha sai mitu korda rohkem, tööd oli tublisti vähem, aga õhtul koju minnes ei olnud head tunnet. «Siis õppisingi, et stress ei sõltu töö hulgast, vaid sellest, kuidas end tööd tehes tuntakse, ning et oma tööd peab armastama,» ütleb Raivet.

Õõvastav pildi- ja videomaterjal

Lastekaitsegrupi politseinikud puutuvad oma igapäevatöös kokku õõvastava pildi- ja videomaterjaliga ning lastele tehtud ülekohtuga on raske emotsionaalselt leppida. Kui miski jääb hinge närima, räägitakse sellest töö vältel kolleegiga, sest rühm on väike ja kokkuhoidlik. Raivet pole ise kunagi tundud, et tal oleks vaja pöörduda professionaalse nõustaja poole, kuid tunnistab, et ta on oma karjääri jooksul paaril korral kaalunud, kas soovitada seda kolleegile.

Teda ennast on kindlasti aidanud asjaolu, et ta on läbirääkija ning on läbinud vastavad koolitused, kus pööratakse psühholoogiale suurt tähelepanu. «Üks põhimõte, mille olen läbirääkija kogemusest kaasa võtnud, on see, et iseendaga peab oskama hästi läbi saada ning igaüks vastutab ise oma tegude eest. Vahel kipume end süüdistama asjade pärast, mis ei ole meie teha. Kui ma näiteks räägin inimesega, kes soovib endalt elu võtta, siis ma olen loomulikult sel hetkel pinges ja üritan teda ümber veenda, kuid mina ei vastuta tema lõpliku otsuse eest. Seda teeb inimene ise.»

Raivet usub, et vaimse tervisega seotud teemadest tuleks nii ühiskonnas kui ka organisatsioonis rohkem rääkida ning inimestele võiks pakkuda selleteemalisi koolitusi. «Politseinikena oleme õppinud seadusi, teame, millal ja kuidas jõudu kasutada, aga kuidas tulla toime oma emotsioonidega ning et see on normaalne, kui me mõnikord vihastame, siis seda meie ühiskonnas kahjuks ei õpetata,» nendib Raivet.

Inimlik valu

Nii Raivet kui ka tema kolleeg Lõuna prefektuurist Liia Kilp tõdeb, et tegelikult võiksid lastekaitsegrupi politseinikud mõelda sellele, kas nad vajavad regulaarset nõustamist, et psüühilise pingega paremini toime tulla. «Igaüks, kes puutub kokku lapse väärkohtlemise materjalidega, võtab seda paratamatult hinge. Kuna aga töö juures on kogu aeg kiire, siis iga päev sellele ei mõtle. Alles raskemate juhtumite korral tekib mõte, et meil võiks olla võimalus rääkida teatud regulaarsusega professionaalse nõustajaga, et kõike mitte enda sisse jätta,» ütleb Lõuna prefektuuri lastekaitsegrupi juht Liia Kilp.

Üks emotsionaalselt raskemaid juhtumeid oli Lõuna-Eesti politseinike jaoks kaks aastat tagasi Tartumaal juhtunud batuudiõnnetus, mille tagajärjel kaks last surid ning kolm said raskelt vigastada. «See oli minu jaoks emotsionaalselt väga keeruline juhtum, sest inimlikku valu oli nii palju. Kui olin lähedastelt ütlused võtnud, siis läksin oma tuppa ja lasin emotsioonid valla,» meenutab Kilp. «Niisuguste juhtumite puhul tekib abituse tunne, sest otsest kurjategijat, keda kinni püüda, ju ei ole.»

«Neid kordi, kus ma tunnen, et pingeid on liiga palju ja ei jõua nädalavahetust ära oodata, on olnud küll. Siis tuleb stressihormoonid füüsiliselt välja põletada. Üritame teha meeskonnaga regulaarselt sporti või tegelda muude hobidega,» räägib Kilp.

Õiglus ja edulood

Õigluse jaluleseadmine ja edulood on olulised võtmesõnad, mida toob esile ka Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juht Rait Pikaro. «Kui puutuda kokku paadunud kurjategijatega ja varjatud jälitustoimingute käigus kogutud ebameeldivate eraeluliste andmetega, siis see muidugi mõjub meile, aga kui tuleb hea avastamine ja hea lahendus, lööb see asjad jälle plusspoolele,» sõnab Pikaro. Talituse juhina, kellel kulub suur hulk aega paberitööle ning muudele toimetustele, tunneb ta kurjategija käte raudupanekust puudust. «Põhiline emotsionaalne laeng tuli ikka oma kaasusest. Nüüd pean oskama seda teiste juhtumite kaudu nautida,» ütleb Pikaro kerge huumoriga.

Pikaro on nõus, et aegamööda väsib ka kõige kogenenuma politseiniku psüühika ning läbipõlemise vältimiseks tuleb hoida paratamatult teatud distantsi. «Kui uurija läheb mõrva sündmuskohale, siis ei ole mõtet sel ajal kogu traagika peale mõtlema hakata, vaid pigem keskenduda menetlusele. Eks see on ka kogemuse ja harjumise asi.»

Töömuredega toimetulek on Pikaro väitel tema meeskonnas väga individuaalne. Mõnele sobib kolleegidega asju töö vältel arutada, kuid teine eelistab emotsioone pigem endas hoida. «Igal juhul on meeskond väga oluline ja maandab juba iseenesest enamiku pingeid, olgu siis teadlikult või mitteteadlikult. Loomulikult on tähtis osa tagalal ehk toetaval perekonnal ning ei tohi unustada ka elutervet huumorit, mis aitab sageli raskesse tööpäeva helgemaid toone tuua,» leiab Pikaro.

Debriif lööb õhu klaariks

Üksus, kus on juba pikka aega olnud harjumuseks pidada pärast operatsioone debriife, on Põhja prefektuuri kiirreageerimistalitus. Talituse juhi Meelis Niinemetsa sõnul istuvad mehed pärast keerulisemat tööd kokku ja arutavad omavahel läbi, mis läks hästi ja mis võinuks minna paremini. See aitab pingeid maandada ning lööb õhu klaariks.

Niinemets ei salga, et tema üksuses (nagu terves politseisüsteemis) on endiselt väga levinud mehed-ei-nuta-suhtumine ning abi küsimist nähakse pigem nõrkuse kui tugevusena. Professionaalse nõustaja abi kulus aga kiirreageerijatele ära möödunud sügisel, kui nende enda kolleeg sai süüdistuse juhututtava tapmises. Pärast juhtunut käisid kiirreageerijaile nõu andmas kaplan Tõnis Kark, kaitseliidu Harju maleva juht Eero Kinnunen ja politseiameti endine psühholoog Helle Niit. «Me teadsime, et kolleegil olid mured, aga kust läheb see piir, kus enam meeskonna toest ei piisa, vaid on vaja juba professionaalselt abi, seda on raske ise ära tunda,» räägib Niinemets. «Mehed olid juhtunust šokis. Oleme omavahel arutanud, et teatud regulaarsusega võiks meil nõustamine kohustuslik olla küll.»

Foto: Reelika Riimand/PPA

Positiivne stress

Pikaajalise kiirreageerija staažiga Arvo Ivanov oskab oma töös märgata pigem positiivset stressi. «Iga kord, kui hakkame objektile lähedale jõudma, katsun automaatselt varustuse üle ja vaatan, kas kõik on korras, kas relv on laetud. Süda käib kindlasti kiiremini kui tavaliselt, aga see hoiab meeled teravad,» arvab Ivanov, kellele meeldib tööpingeid maandada eelkõige spordiga, ent ka koos abikaasaga matkates ning maakodus nokitsedes. Ivanov peab nii debriifi kui ka regulaarset töönõustamist väga tähtsaks, sest lõppude lõpuks on ka kõige kangemad politseinikud tavalised inimesed. «Mehed ei taha ju nutta, kuid kui pinged kasvavad üle pea, võivad sel väga kurjad tagajärjed olla.»

Tugivõrgustik

PPA personalijuhi Janne Pikma meelest on viimased aastad olnud organisatsioonile kolleegide vigastada ja surma saamise pärast emotsionaalses mõttes rasked ning see on sundinud hingehoiusüsteemi üle vaatama. Praegune tugivõrgustik toetub peamiselt neljale kaplanile, kelle poole saavad pöörduda kõik PPA töötajad, sõltumata usutunnistusest. Lisaks pakutakse võimalust pöörduda lepinguliste psühholoogide või psühhiaatrite poole.

«Kunagi olid psühholoogid meil asutuse palgal, kuid see süsteem ei töötanud, sest inimesed ei läinud neile oma muret kurtma. Kaplanite süsteem töötab märksa paremini, sest kaplanid käivad vajaduse korral patrullis kaasas, neid usaldatakse, nad on rohkem pildil ja nad jõuavad rohkemate inimesteni,» räägib PPA personalijuht Janne Pikma. «On väga oluline, et inimene saab rääkida oma muredest kolleegiga või nõustajaga, keda ta usaldab. Paljud psühholoogid, kes on meie inimesi nõustanud, on varem organisatsioonis töötanud ja tunnevad süsteemi. See on väga suur pluss.» Pikma sõnul on inimeste huvi nõustamise vastu viimaste aastatega kasvanud ja seda võimalust kasutatakse üha rohkem. «Mul on selle üle hea meel, sest nõu küsimine ei ole häbiasi. Tähtis on jõuda probleemi allikani ja sellega tegelda,» arvab ta.

Kriisistaap

PPAs on koostatud nimekiri juhtumitest, mille puhul peaks nõustamine päevakorral olema. Need on näiteks lähedase kolleegi surm, sõltuvusprobleemid, raske sündmus isiklikus elus, raske tööõnnetus jne. Vaatamata sellele, et nõustamisjuhtumite nimekiri on kehtinud juba tükk aega, ei pruugi kõik juhid sellest teadlikud olla. Siin tulebki kasuks, kui seda teemat aeg-ajalt meelde tuletada.

Tavapärase nõustamise kõrval on olukordi, kus on vaja kutsuda kokku kriisistaap. Seda tehti näiteks mullu suvel, kui kaks Haapsalu piirivalvurit mereõnnetuses hukkusid. «Esimesena oli vaja hukkunute lähedasi ja kolleege kurvast sündmusest teavitada, samal ajal oli vaja selgeks saada sündmuse asjaolud ning põhjused. Hukkunute lähedasi ja kolleege tulid appi nõustama nii kaplanid kui ka psühholoogid. Tööd tehti rühmades ja individuaalselt. Lisaks tegelesime pealtnägijatega, kes vajasid samuti tuge,» kõneleb Pikma.

«Säärastes olukordades mängib aeg väga olulist rolli. Peame leidma juhtunuga seotud osalised võimalikult kiiresti ja välja selgitama, mis seos neil juhtunuga on. Esimesed kontaktid toimuvad alati vahetult pärast sündmust ning siis lepitakse kokku edasised tegevused. Niisugusel hetkel on inimesed šokis ja ei oska oma abivajadust reaalselt hinnata. Kui kontakt on saavutatud, tähendab see, et inimene julgeb ka edaspidi abi küsida. Tavaliselt on õnnetusega seotud üksuste juhid staabis nn kõvad mehed, kellega on samuti vaja rääkida, aga pahatihti ei julge nad seda avalikult tunnistada. Seetõttu üritame ka nendega delikaatselt tegelda.

Inimeste toetamine kriisisituatsioonis ei jää kunagi ainult ühe päeva tegevuseks. Ka Haapsalu näitel hoiti lähedaste ja kolleegidega toetavat kontakti veel kuid pärast õnnetust. Abi ei olnud sugugi ainult psühholoogiline nõustamine, vaid aitasime ka juriidiliste ja logistiliste küsimustega.»

Pikma väitel on lähiajal oodata tugivõrgustiku laienemist. Näiteks on praegu läbinud umbes 15 vabatahtlikku töönõustamise koolituse ning nende tegevusest saab juba varsti lähemalt rääkida. Paralleelselt otsitakse koostöövõimalusi Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide ja Tervise Arengu Instituudi ekspertidega.