:format(webp)/nginx/o/2017/04/27/6597035t1he001.jpg)
Pärast Ruby sündi ma päris täpselt ei teadnudki, mida peaksin edasi tegema. Kas peaks töö leidma ja Ruby sõime viima, leidma miski koduse andmesisestamise tööotsa või miski muu ameti, mis tooks sisse lisaraha? Kuna USA lapsepuhkust ega emapalka ei paku, siis kodus istumine on perele rahaliselt suhteliselt «kallis», kirjutab portaalis Minu Pere Dallases elav Eesti ema Roosa.
Esimesed neli-viis kuud elasime ja hingasime vaid Ruby elu: rohtude ja järelevalve rütmis. Kui olime viiendal kuul preiliga pea nädala haiglas, oli aega mõelda, mis edasi saab.
Vaatasin seda pisikest preilit ja mõtlesin endamisi: pean leidma midagi, et selle pisikese rõõmupalliga koju jääda, kasvatada tubli laps, aga samal ajal tehes tööd, et olukorda materiaalselt lihtsamaks muuta. Lapse tervislik seisund tõukas tagant uue ameti leiutamisel.
Olen alati olnud käsitöösõber ja hakkasin otsima, mida võiks selles vallas teha. Õmblemine ei ole minu lemmik. Oleme sellised sõbrad, et kui nööp eest ära kukub, siis ma parem ootan kuus kuud, kui selle tagasi õmblen. Õmblusmasina pealt pühin tolmu vaid siis, kui tuleb nn tuhin peale ja preilile miskit õmblen. Seega õmbleja olla ma ei tahtnud.
Pinteresti abiga vaatasin mitmeid erinevaid «ameteid», kirjutasin blogi ja kokaraamatut, heegeldasin, värvisin vana mööblit, et sellele uus elu anda. Kuidagi tundus see kõik vale ja jube «pingutamine», selline sunniviisiline, pidin midagi leidma. Kuni…
Tegin esimese kangast voodipeatsi. Panin selle käsitöölehte müüki ning päev hiljem oli see müüdud. Hind oli väga odav, aga see oli mu esimene müük. Olin natuke elevil, ehk see on miski, mida ma saaks teha?
Töötan, kui preili magab, tegelen temaga, kui ta on ärkvel? Ostsin ehituspoest natuke «parema» klammerdaja, kasutatud raamatute poest mõned raamatud, kangapoest natuke kangast ja proovisin uuesti. Tegin veel ühe voodipeatsi, müüsin ka selle maha suhteliselt kiirelt. Ohhooo… tundus, et miskit hakkas looma.
/nginx/o/2017/04/27/6597027t1h7229.jpg)
Veri, pisarad ja higi… sõna otseses mõttes. Uue ameti õppimine polnud kõige lihtsam. Mäletan, kui 7.-8. klassis küsisime sõbrannadega, kas tohime mõned puidutöötunnid koos poistega teha, ning õpetaja keeldus. Oeh, küll see oleks kasuks tulnud.
Eelnev kogemus saega oli suhteliselt minimaalne. Pole probleemi, küll kuidagi saab. Paari nädala pärast ostsin endale kasutatud tikksae, mis kergendas tööd palju ja avas uued võimalused.
/nginx/o/2017/04/27/6597029t1h1b11.jpg)
Loe Roosa eduloost edasi portaalist Minu Pere.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)