Kohutav kahene - kuidas temaga teise raseduse kõrvalt hakkama saada?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

«Kasvatan kodus kaheaastast poega ja olen hetkel teise raseduse lõppfaasis. Olen kurnatud ja jõuetu, kuna laps on väga aktiivne ja kärarikas. Iga asja peale, mis talle ei sobi, ütleb «ole vait» või «mine ära». Jonnihood poes, õues ja kodus on igapäevased, võõraste lastega on kuidas-kunagi - vahel saab mängida, kuid lapsed, keda rohkem teab, nendega kipub kaklema ja lükkama. Lapse isa töötab välismaal ja on kodus vaid 10 päeva kuus. Laps üldjuhul väljas käies jookseb eest ära ja ei kuula absoluutselt sõna, kodus olles teeb pahandusi. Kui need avastan, siis ütleb «ei tohi» nagu saaks aru, aga teeb samas kohe mõne uue lolluse. Olen püüdnud teda karistuseks nurka panna, aga ta jookseb sealt ära ja arvab, et tegu mänguga... Ainult siis, kui ma jõuetusest ja hormoonidest nutan, tuleb kallistab ja tunneb kaasa. Tundub nagu miski ei aitaks enam. Alati kui lapsega räägin, kükitan ta ette ja proovin rahulikult rääkida, aga see ei toimi. Mida teha?» uurib väsinud lapseootel naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Mõistan, et praegu vajaksite pigem ise rohkem kedagi, kes toetaks ja mõistaks ning annaks teile puhkust. Praegu oleks ju aeg rahulikult valmistuda teise lapse sünniks ja tunda rõõmu beebi tuleku üle, kuid samal ajal on kaheaastane poeg muutunud järjest aktiivsemaks ja tujukamaks ning teie jaoks on see loomulikult kurnav. 

Tundub aga, et poiss on väga hooliv, kuid väljendab seda alles siis, kui nutma puhkete. Küllap ta ongi väga osavõtlik ja tahaks olla hea poiss, kuid ta lihtsalt ei oska ja on vahel segaduses. Tema vanuses ongi palju vastuolulisi asju, millega tal tuleb toime tulla ja vahel saab jaks otsa ka. 

Selles vanuses proovitakse järjest enam uusi põnevaid asju, uudishimu ja liikumisvajadus on suur ja juhtubki palju ning sageli ka pahandusi. Ta ei tee seda meelega, kindlasti mitte selleks, et vanemaid ärritada, ta vaid on väike poiss, kes avastab ja katsetab kõike, ega oska ette näha, mis juhtub. 

Kasu pole ka karistamisest, see teeb tema jaoks asjad vaid keerulisemaks. Ta vajab kindlasti tagasisidet, koheselt ja pidevalt, kuid mitte hirmutamise kaudu. Ikka nii nagu olete proovinud – looge kontakti, veenduge, et ta on kuuldel ja olge konkreetne, seejuures sõbralik ja vajadusel nõudlik. Pikka juttu, ega manitsemist pole vaja – seda ta ei suuda haarata, kuid mõjub mahategemisega ja tekitab trotsi. Kõige mõjusamad viisid piire seada on ikka mina-sõnumit ja lapsega kontakti loomiseks aktiivne kuulamine (vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK, seal on näited selgitused nende oskuste kohta). 

Kuigi kirjutate, et olete seda proovinud, kuid ei mõju, siis loodan, et leiate nende oskustega tutvudes ehk siiski midagi, mida veel proovida. Vahel emad küll räägivad lastega, kuid lapse kõrval läheks nagu lukku ja kõik kordub ja üha hullemini. Sellele võib ju olla erinevaid põhjuseid, alates sellest, kuidas räägitakse ( kasu ei ole noomimisest, ähvardustest, karistamisest, nt nurka panekust jms), aga ka sellest, kuivõrd lapsed saavad vanematelt juhendamist (kui on ei tohi, siis võiks ka olla, kuidas võib) ja positiivset tagasisidet, tunnustamist ning tähelepanu. Sageli ei anna vanemate korrale kutsumised soovitud tulemust seetõttu, et lastel pole piisavalt positiivset tähelepanu, märkamisi, emotsionaalset ja füüsilist tähelepanu. 

Vahel ongi vanemad nii kurnatud, et ei jaksagi seda lastele pakkuda. Kui ema või isa on sageli väsinud, ärrituv või palju kodunt ära, siis seega mõjutab otseselt lapse enesetunnet. Nii võib isa sagedane kodunt eemal viibimine mõjutada lapse kindlustunnet, tekitada segadust, ettearvamatust ja muuta ebakindlaks. Samuti teie enda väsimus ja näiteks muretsemine – ka need kanduvad lapsele. Kui laps on ka mures vanemate pärast või tunnetab pingeid, ärevust, rahulolematust, siis on ka lapsed ärevad ja see väljendub otseselt ka käitumises (sh jonnimises, sõnakuulmatuses jne). 

Seega saate lapse käitumist mõjutada mitmel viisil, kuid peaasi, et hoolitsete ka enda heaolu ja vajaduste eest. Te mõjute lapsele toetavalt siis, kui teie ise olete endaga tasakaalus, puhanud, rõõmus. Kui vähegi võimalik, siis võiks praegu olla keegi teie jaoks rohkem olemas, kes annaks teile aega enda jaoks. Kui teiega on kõik hästi ja isaga ka, siis see loob eeldused, et pojaga ja sündiva beebiga on ka kõik hästi.»

Tagasi üles