«Hetkeks on see suhe neil lõppenud. Minu elukaaslane elab kõrvalsuhte lõppemist väga raskelt üle. Tunded selle naise vastu pidid olema suured. Rääkisime omavahel, mis siis edasi. Mees korrutab, et jääme laste pärast kokku. Kodune elu on muutunud nii rusuvaks, sest elukaaslane on tõmbunud endasse, suurt minuga ei räägi. Väldib silmsidet ja isegi minu puudutused tunduvad talle lausa vastikud. Siis on jälle paremaid hetki, kui ta tunneb end veidi reipamalt - need tujukõikumised on nagu Ameerika mäed. Kui ma õhtuti poja magama panen, kuulab tema kõrvaklappidest muusikat ja joob. Märkasin, et ka nutab. Oleme koos olnud väga pikalt, koolipõlvest saati. Meie pereelu oli veel kuu aega tagasi nagu pildiraamatus, ehitame oma ühist kodu, ootame teist last ja nüüd siis see. Olen valu otsast lõpuni täis, tahaks sellest kõigest põgeneda, sest iga järgnev päev tundub hullem. Mina oma pere lagunemist ette ei kujuta, olen valmis pingutama ja andestama, aga hetkel jääb mulje, et see on vaid ühepoolne üritamine. Ega mul lastega kuhugi minna polekski, ka majanduslikult sõltume temast. Mida ometi sellises olukorras teha? Kui tema tunnetemöll vaibub, siis millal? Võin seda ju ootama jäädagi. Inimene, kes oli nii hoolitsev ja armas, on selle lühikese ajaga tundmatuseni muutunud. Kõrvalsuhet ta ei kahetse, sest see armumise tunne pidi olema fantastiline. Ähvardaski seda nüüd otsima hakata. Kuidas vaigistan mina seda valu, mis on minu sees? Kas loodan asjata, et kõik vaibub?»