Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592767t1h5a62.jpg)
Kas Sinuga on kunagi juhtunud nii, et lahkud kodunt tohutult õnnelikuna, avatud südame ja heaolutundega ning naased täielikult närbunu ja pettununa. Miks? Sest puutud kokku inimese või inimestega, kes peegeldavad oma sisemist negatiivsust tervele maailmale ehk käituvad teistega kujul, nagu nad ei väärikski paremat. Minuga juhtus see täna ja leidsin endas seeläbi võime sellest kõigest üle olla.
Nimelt käisin perearstikeskuses verd võtmas ning sattusin kokku kõige ebameeldivama teenindusega oma elus, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris. Administratsioon lausa õhkus negatiivsusest ning nende meetodid patsientidega suhelda ei olnud karvavõrdki paremad kui tapamajas lihaveistega (mitte, et ma kuidagi seda viimast pooldaks). See tohutu tüdimus, depressiivsus ning üleolek kandus üle igale uksest sisseastujale viisil, kus peale pikka ootejärjekorda lahkusid kõik arstikabinetist sama tülpinu, ebaviisaka ning vihasena. Mina aga, tahtmata oma hetkeemotsiooni peita, lahistasin vahetpidamata nutta, mõistmata, kust see õelus küll pärit võib olla – inimlik see ju ometi ei ole?
Küll üritasin mõista ka maailma ebameeldivaimat adminni ja tema kurba elusaatust, kultiveerides aina enam kaastunnet, kuid mõte nende vaeste patsientide tunnetest ajas ka minu südame täis. Kui Sa ikka vihkad oma tööd, on kõigile parem, kui sa kiiremas korras teise töökoha leiad. Aga loo moraal ei ole täna mitte selles. Pisarsilmil kõndisin siis autoni ja tagasi koju ning otsustasin, et pelgalt maailmavaate ja emotsiooni tõttu ma end küll ärritada ei lase. Energiat on ometi vaja ju kasulikumateks tegevusteks säilitada! Läksin jooksin siis vihmasel murul, tegin koeraga paar kalpsavat hüpet ning mind tabas taas võimas ja elupäästev teadmine – kõik on täpselt nii, nagu peab.
Elu paneb meie teele vahel takistusi ning pakub meile kogemusi, mis küll ebamugavad näivad, aga meile endile tegelikult vägagi kasulikud on. Vaadates emotsioonist kaugenedes tänasele kogemusele otsa, taipasin, et minus on tekkinud piisavalt ehedust, et nutta ka avalikus kohas, hoolimata teiste arvamusest. See on tohutult vabastav, kui sul on võimalik ausaks jääda, mitte hambaid kokku surudes oma tegelikke tundeid peita – nii kaua kuni sa ei projitseeri oma tundeid teiste peale. Õues ringi kapates ja punaseid silmi hõõrudes tundsin tohutut vabadust olla mina ise. Aus ja ehe nutt ei käi mõttetu tundelaviini alla, sest sa ei tee seeläbi mitte kellelegi liiga, vaid lased tunde endast välja, et saaksid eluga edasi liikuda. On tähtis olla igal hetkel haavatav ja mitte lasta ühiskonnanormidel end alla suruda.
Iga kogemus, ka halb, on sulle vajalik, et sa sellest midagi õpiksid ning seeläbi paremaks inimeseks saaksid. Ka need negatiivsed ja ebaviisakad inimesed sinu teel on vaid osa Elu mängust, et pakkuda Sulle täisväärtuslikku õpet. Mida Sa läbi nende enda kohta teada saad? Kas lähed kaasa selle julma ja vihase energiaga või jääd ehedaks, enda vastu ausaks ja kaastundlikuks? Kas hakkad hindama, vastu võitlema või näed läbi oma ego tahke ning astud situatsioonist välja juba veidi targemana?
Kodus olles möödunud situatsioonile mõeldes tundub see kui lühifilm, mida oleks pealtvaatajana just televiisorist näinud. Oleksin aga situatsiooni emotsionaalselt klammerdunud, mängiksin ikka veel peaosatäitjat väga negatiivse stsenaariumiga filmis. Parem aga panna mängufilmi õpetlikud sõnad kõrva taha, televiisor kinni ning minna oma eluga edasi.