Põhimõtteliselt vallandasin ka enda ja oma naise meie suhtest. Tema muidugi arvab, et inimesed peaksid eluaeg koos elama ja kannatama. Mina arvan, et elu ei ole kannatus, vaid rõõm ja kogemus.
Kristjan (36): «Ma saan naistest ja nende pahameelest väga hästi aru. Suurem osa keisse on ju puhas argpükslus. Julged olla, julge ka otsa vaadata, rääkida ausalt, mis ei sobi – püüda töötada. Mul on tunne, et tänapäeval hakkab ära kaduma inimestevaheline sügavus. Kui midagi ei tööta, siis lastakse kohe jalga ja öeldakse endale, et ju siis polnud õige inimene. Aga õige suhe vajab aega, ausust ja sitaks palju tööd.»
Janek (40): «Inimesed ajavad armumise ja armastuse sassi. Paraku on armumine kõigest keemiline reaktsioon, mis läheb aastaga üle. Siis arvatakse, et armastus sai läbi, aga tegelikult armastuseni ei jõutudki, sest enne selle tekkimist mindi eri suundades. Lihtsalt kaduda on argpükslik – tuleb ikka ise panustada, et midagi vastu saada.»
Juhan (42): «Neid põhjuseid kadumiseks võib mitmeid olla: igavusest monotoonseks muutunud suhe, seiklushimu, vallutustung, hirm jääda sadamasse ankrusse ja kaotada vabadus – you name it. Nii võib väljenduda ka tegelike tunnete puudumine. Kartus olla see okas, mis õhupalli pauguga lõhki lööb! Kaovad ära ja loodavad, et aja jooksul see õhupall siis vaikselt tühjaks jookseb ja iseenesest unustusehõlma vajub. Nii et üldiselt joostakse ära vist ikka suurest hirmust – mis seda hirmu kellelgi põhjustab, on juba erinev.»
Dexter (34): «Kardetakse ja sellepärast pildilt kaotaksegi. Ma ise pole nii kunagi teinud, sest leian, et see ei ole kummagi osapoole suhtes aus. Aga kui sa saad suhtes olles kallimalt pidevalt ainult passiivset signaali, siis ühel hetkel käib klõps. Kaua sa suudad kuulata seda, et iga küsimuse vastus on «ma ei tea». Sõprade puhul olen seda korduvalt näinud, kuidas nad mingil hetkel suhtest põgenevad – tihti olles ise liiga arad, et asi näost näkku ära lõpetada.»