Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/12/08/13518188t1h6d3f.jpg)
/nginx/o/2017/04/26/6592727t1he6fe.jpg)
Kui eelmisel nädalal andsime Eesti naistele võimaluse rääkida oma kõige kohutavamatest lahkuminekutest, siis nüüd on järg meeste käes. Küll aga ei küsinud me meestelt nende jubedaimate kogemuste kohta, vaid hoopis vastust ühele põletavale küsimusele: miks ja kuhu nad suhtest äkitselt kaovad?
Tead ju küll olukorda, kui oled mehega juba mõned kuud koos olnud ja kõik tundub korras olevat, aga ühel hetkel ta eemaldub – järsult ning ootamatult. Mis on sellise käitumise põhjuseks siis tegelikult? Millised on meeste kogemused lahkuminekutega? Kuus Eesti meest julgesid meile vastata.
Siim (26): «Sest nende ülehoolivad naised ei mõista, et karjaloom vajab regulaarset väljundit oma semudega väljas käimise näol. Kui ikka pidevalt käiakse närvidele, et perepeal puudub moraal oma kohustuste täitmise suhtes, siis tihtipeale hakkab mees vastavalt talle pandud diagnoosile käituma. Vähem vingumist, rohkem kompromissi! Keelatud vili on magusaim. Nii joostaksegi kodust minema, ühel hetkel lihtsalt lõplikult.»
Anti (38): «Mina lahkusin pärast 18-aastast kooselu ja lapse suureks kasvatamist, sest meil ei olnud enam midagi. Tundsin, et kui jään, muutun kiiresti kibestunud vanainimeseks. Olime lahku kasvanud ja koos veel pigem mugavusest. Elu on hunnik kitsa fookusega kogemusi ja mul oli tunne, et kui jään sellesse suhtesse, siis ma ei saa neid kogemusi. Olen tähele pannud, et suuremale osale vallandatud inimestest olen teinud suure teene, sest inimesed tihti ei julge esimest sammu astuda ja ei taha endale tunnistada, et kannatavad. Hiljem on mind mitu korda tänatud. Põhimõtteliselt vallandasin ka enda ja oma naise meie suhtest. Tema muidugi arvab, et inimesed peaksid eluaeg koos elama ja kannatama. Mina arvan, et elu ei ole kannatus, vaid rõõm ja kogemus. See ei tähenda, et ma oleksin selline mees, kes kohe minema kõnnib, kui igav hakkab – 18 aastat räägib enda eest.»
Põhimõtteliselt vallandasin ka enda ja oma naise meie suhtest. Tema muidugi arvab, et inimesed peaksid eluaeg koos elama ja kannatama. Mina arvan, et elu ei ole kannatus, vaid rõõm ja kogemus.
Kristjan (36): «Ma saan naistest ja nende pahameelest väga hästi aru. Suurem osa keisse on ju puhas argpükslus. Julged olla, julge ka otsa vaadata, rääkida ausalt, mis ei sobi – püüda töötada. Mul on tunne, et tänapäeval hakkab ära kaduma inimestevaheline sügavus. Kui midagi ei tööta, siis lastakse kohe jalga ja öeldakse endale, et ju siis polnud õige inimene. Aga õige suhe vajab aega, ausust ja sitaks palju tööd.»
Janek (40): «Inimesed ajavad armumise ja armastuse sassi. Paraku on armumine kõigest keemiline reaktsioon, mis läheb aastaga üle. Siis arvatakse, et armastus sai läbi, aga tegelikult armastuseni ei jõutudki, sest enne selle tekkimist mindi eri suundades. Lihtsalt kaduda on argpükslik – tuleb ikka ise panustada, et midagi vastu saada.»
Juhan (42): «Neid põhjuseid kadumiseks võib mitmeid olla: igavusest monotoonseks muutunud suhe, seiklushimu, vallutustung, hirm jääda sadamasse ankrusse ja kaotada vabadus – you name it. Nii võib väljenduda ka tegelike tunnete puudumine. Kartus olla see okas, mis õhupalli pauguga lõhki lööb! Kaovad ära ja loodavad, et aja jooksul see õhupall siis vaikselt tühjaks jookseb ja iseenesest unustusehõlma vajub. Nii et üldiselt joostakse ära vist ikka suurest hirmust – mis seda hirmu kellelgi põhjustab, on juba erinev.»
Dexter (34): «Kardetakse ja sellepärast pildilt kaotaksegi. Ma ise pole nii kunagi teinud, sest leian, et see ei ole kummagi osapoole suhtes aus. Aga kui sa saad suhtes olles kallimalt pidevalt ainult passiivset signaali, siis ühel hetkel käib klõps. Kaua sa suudad kuulata seda, et iga küsimuse vastus on «ma ei tea». Sõprade puhul olen seda korduvalt näinud, kuidas nad mingil hetkel suhtest põgenevad – tihti olles ise liiga arad, et asi näost näkku ära lõpetada.»