Kas sa purustad või toidad oma ego?

Foto: Panther Media/Scanpix

Eckhart Tolle lausub oma raamatus «Uus Maailm» kuldsed sõnad: «Teiste egole reageerimata jätmine on üks tõhusamaid viise mitte ainult oma ego ületamiseks, vaid ka inimeste kollektiivse ego lõhustamiseks.» 

Teiste egole reageerimata jätmine tuleneb võimest näha läbi, et antud olukorras ei käitu mitte inimese «tuumolemus», vaid meeltesegadust peegeldav ego, kes iga ohumärki nähes aina sügavamale kaitsesse läheb. Selle teadvustamine pakub meile hinnangute ja kirumise asemel hoopis võimaluse olla kaastundlikud ning andestada inimesele tema ebateadlik olek, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris.

Tavamaailmas me võtame teiste poolset rünnakut, ebaviisakat käitumist või täitmata lubadust alati isiklikult. Kui meile tänaval «tere» vastu ei öelda, tunneme väärtusetust. Kui hea sõber meid oma tüdrukuteõhtule ei kutsu, tunneme, et meid on justkui reedetud ning kui keegi julgeb tegelikult meile tõde näkku öelda, oleme pikalt solvunud. Kogu maailmavaade on üles ehitatud valemil MINA vs TEISED ning kuidas me ei saakski siis sellist käitumist isiklikult võtta? 

Tõsiasi on aga see, et meie ainus vastane ja meie ainus pooldaja on Elu ehk meie ise. Iga kogemus on Elu poolt loodud, mis pakub meile võimaluse näha läbi seda pidevat identiteedist tulenevat kannatust. «Kuidas ta mulle küll nii teha sai? Kuidas ikka inimesed nii rumalalt käituvad ja nii isekad on?» kaob ära hetkel, kui sa mõistad, et «kedagi teist» ei eksisteeri. Eksisteerib vaid Sinu kallutatud maailmapilt, kus kõik on üles ehitatud niivõrd kõikuvale pinnasele. See pinnas mureneb igal hetkel, kui «keegi kuskil» sinu hinnangul jälle midagi valesti teeb, ning täidab su elu vaid pideva sisemise ängiga, mida sa ise tavaliselt märgatagi ei pruugi. Kõik on ju tegelikult väga hästi, aga sisimas justkui pidevalt miskit häirib…

Nii kaua kuni me ei teadvusta oma ego käitumismustreid, mis on kõikidel inimestel alati samad, ei astu me välja sellest õnnetust nõiaringist – olenemata kui palju vaimseid raamatuid me loeme ning praktikaid oma igapäevaellu kaasame. Elu teadvustamine iseendas on igapäevane protsess, kus sa näed läbi oma väärarusaamad maailma, teiste inimeste ja iseenda kohta ning lased neil lihtsalt minna. Maailm on vaenulik vaid siis, kui sinu projektsioon sellest on vaenulik.

Me võime igapäevaselt näha vaid negatiivset enda ümber, unustades ära kogu selle positiivsuse ja imelisuse, mis samuti maailmas eksisteerib. Sama kehtib ka kõikide konfliktide, vihavaenu, tülide ja ebaaususe kohta. Kõik eelnimetatud olukorrad vajavad kaht inimest – mitte üht. Teadlikul inimesel on ALATI võimalus ebameeldivast olukorrast välja astuda ja sellest puutumatuks jääda. Miks? Sest ta ei võta seda isiklikult ning ta ei võta seda isegi tõsiselt. Ta näeb läbi oma teekaaslase ego ning tunneb talle kaasa. Sisimas ta teab, et me kõik pärineme ühest «olemuse» tuumast ning oleme selle lihtsalt ära unustanud ning materiaalse maailma keeristormiga kaasa läinud. Kaastunne ja andestamine on aga need, mis inimkonna kollektiivset egotuuma samm-haaval purustavad.

Seega, kui Sina oled üks neist, kes on läbi näinud oma üles ehitatud maailmapildi illusiooni, siis püsi aina enam hetkes ja märka, kuidas identiteet tükk-haaval lahustub ning «isiklik arvamus» kõigest ja kõigist tasahaaval kaob. Vot see on alles ilus teekond.