Naine pihib: ma ei suuda enam seda pereelu elada

Foto: Panther Media/Scanpix

«Mul on mure, kuna ma ei saa enam oma tunnetest jagu. Nimelt on pärast lapse saamist meie suhted mehega muutunud väga jahedaks. Oleme maganud aastaid eraldi tubades ja voodites. Tema väitel ei soovinud ta seda last ja mina ikka otsustasin sünnitada. Samas ta nagu hooliks sellest lapsest väga. Tänaseks on laps juba eelkooliealine ja ma olen teda kuidagi kasvatanud ilma igasuguste eriliste ematunneteta. Sunnin ennast pidevalt, aga ei suuda enam. Olen käinud teraapiates, saanud depressiooniravimeid ja rasedusperioodil käinud raseduskriisinõustamisel. Nüüd on juba täielik lõpp, ei taha, ei jaksa ja on tunne, et jätaks kõik kus seda ja teist. Lihtsalt põgeneks sellest olukorrast ja kohe mitte millegi ega kellegagi enam rahul pole. Loomulikult iseendaga samuti mitte. Millest saada abi – kas minna mehe juurest jäädavalt ära ja elu hakkaks laabuma või jäävad mu tunded samaks, ja mis siis sellest lapsest saab?» küsib ummikusse jooksnud naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Tunnete end täna kui lõksus olevat, te pole rahul ei iseenda ega paarisuhtega. Soovite sellest välja, põgeneda...

Soov lõpetada suhe, mis juba aastaid enam rahuldust ei paku, on inimlik. Mis on teid nii kaua koos hoidnud? Ühine laps? Ühine majapidamine, materiaalne sõltuvus? Harjumus?

Nimetate, et olete aastate jooksul saanud erinevat abi väljastpoolt - lapseootuse ajal raseduskriisinõustamist, teraapiaid, depressiooniravi... ja tulemusteta. Millised on olnud teie poolt teraapiale püstitatud eesmärgid, kui palju olete rakendanud nõustajatelt-terapeutidelt saadud teavet iseenda tegelikuks aitamiseks, muutuste elluviimiseks?

Võib-olla teen teile ülekohut, aga teada on, et aidata saab ennast inimene, kes on valmis ennast sügavalt analüüsima, teadvustama probleeme ja tegema ka reaalseid muutusi, võtma ette samme, kui ilmnevad ebakohased käitumismustrid või arenguruum isiksusena. Loomulikult ei ole see kerge, aga iseenda muutmine on ainus võimalus üldse kedagi/midagi muuta.

Depressiooniravist - kui teil on diagnoositud depressioon, siis usutavasti olete kursis, et ravimeid tuleb võtta pikka aega, ravi ei tohi pooleli jätta, vastupidisel juhul võib depressioon hakata korduma, muutudes krooniliseks. Kas teiega on nii juhtunud? 

Kuna tunnete end praegu just nii halvasti, nagu kirjutasite, soovitan teile tungivalt - kohe ühendust võtta oma psühhiaatriga (või perearstiga). 

Ravimite kaasabil, aga kindlasti koostöös terapeudiga (ravimitest üksi ei piisa, ikka medikamendid + teraapia koos), - sest vajate tuge väljastpoolt, neutraalset abistajat, kellega olla dialoogis,- saate selgeks mõelda oma tegelikud soovid, vajadused, tunded, kaaluda kooselu jätkamise plusse/miinuseid ja ka oma emarolli teemat.

Kuna teie murekohad on seotud perega (mees ja laps), soovitan teile just pereterapeuti. Kui olete endas selgusele jõudnud, võite kaasata teraapiaprotsessi ka oma partneri. Infot pere- ja paariterapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee

Kui lahkuminekusoov saab kinnitust, tehke koostööd perelepitajaga, et leppida kokku lapse hooldusõigustes. Infot saate: www.lepitus.ee

Teid rahuldava lahenduseni jõudmine võtab kindlasti aega, kuid see on täiesti võimalik. Toimuda saab see vaid siis, kui otsustate (veel kord) abi otsida.»