Eva Herrera: mida ma üksikemana aasta ema galal igal aastal tundsin

Foto: autori erakogu

Kaheksal aastal istusin ma igal maikuu teisel pühapäeval Estonia Kontsertsaalis esimestes ridades ja surusin vastse aasta ema kätt presidendi ja Siiri Oviiri järel enne, kui pärjatu sai kõnejärje ja seejärel uuesti istuma pääses. Enne, kui lähedased talle uuesti ligi said või meedia tormi jooksis. Mõtteid, mida üksikemana sealsel üritusel kunstnik Eva Herrera mõlgutas, jagab ta nüüd ka meiega.

Mul oli kaheksa aastat au olla isetegija.net esindustiimis, et üle anda aasta emale paljude naiste ja emade ühistööna käsitsi kootud suur valge lapitekk ja iseenda joonistatud pühendusega pilt ning kogeda kogu seda olulist hetke väga lähedalt. Iga valituks osutunud aasta ema ja isa on olnud vaieldamatult oma ilusat tiitlit väärt just omal moel. Meie jaoks, neid tekke tehes, ei olnud see üritus seal kunagi ühe kitsa ringi, naisliidu, mängumaa, kuigi valiku olid nemad teinud. Nende algatus antud ettevõtmist järjepidevalt läbi viia on igati tunnustamist väärt, aga antud ettevõtmise mõõdud ja tähendus, see, et üritus leiab aset Estonias, seda kajastab otse meie oma rahvusringhääling, et tunnustuse annab üle Eesti Vabariigi President ja hiljem kajastavad sündmust ja pööravad personaalselt tähelepanu poodiumile tõstetud isikule ja tema arvamusele nii erakanalid kui ka päevalehed, teeb sellest meie kõigi teema. Pole mõtet õigustada, et igal klubil ja MTÜ-l ja kellel kõigil veel on täiesti eetiline ja moraalne vabadus omas ringis seada üles ja valida keda iganes. Ongi, aga antud juhul pole ju tegemist enam kitsa algatajate ringiga.

Emadepäev on tähtis päev. Lisaks meie enda emadele ja vanaemadele on sel päeval presidendi kõne ja vastne aasta ema nii ise oma isikuga kui ka oma arvamustega sel päeval vaieldamatult meie tähelepanu keskpunktis, kui just rabe maailm me ümber pole parasjagu liiga uppi löödud, et seda helget teemat kuidagi varjutada. See on oluline väärtusküsimus, mis puudutab meist igaüht, sest meil kõigil on ema, meid kõiki ümbritsevad emad või oleme me ise emad. Meil kõigil on ettekujutus, milline on hea ema ja millised emad me ise olla ehk tahaksime. Latt võib vahel olla ületamatu, aga mis on lõpuks kõige olulisem? See, et ema saab emana hakkama ja annab lastele ellu kaasa olulise oskuste ja tunnetepagasi. Emalikkus on enamasti üks naise põhiolemuse alustala ka siis, kui naine pole biloogiliselt või sotsiaalselt ema. Me ei pruugi emaks saada ilma mehe osaluseta, aga kord juba ema ja emalik olles, oleme me emad hoolimata kõigest ja kõigist. Vahel oleme me emad ka õpetajana, naabritädina ja kelle kõigena veel, olgugi ehk ise ilma lasteta. Kui me emalikult kellegist hoolime, hoolitsust väljendame ja seeläbi vastutuse võtame, siis see juba on midagi. Emadus. Emalikkus.

Kuidas valida siis seda aasta kõige kõigemat ema?

Kuigi valiku on siiani teinud naisliit, siis demokraatlikule ühiskonnakorraldusele veidi vihma ja väetist andes, tahaks me ju kõik oma sõna sekka öelda, eks? See on teema, millest me peeglisse ja oma lapspõlve vaadates ja me enda ümber ringi vaadates oskame väga palju arvata ja kaasa rääkida.

Kuigi meil võivad olla väga erinevad maailmavaatelised arusaamad, siis ometi ei kuulutata igal kevadel Estonias välja ei Eesti Aasta Abikaasat ega ka Eesti Missis Estoniat vaid meie oma Aasta Ema. Mitte Naisliidu Aasta Ema. Ja kuna valitakse ema, siis peakski ju valima ema, keda saab kogu maailmale eeskujuks tuua kui üht vägevat Eesti Ema. Emana. Emalikuna. Kas sellele naisel on üks või mitu last, mitmikud või lapsendatud lapsed, puudega või puudeta lapsed, lihtsamad või keerulisemad lapsed, viielised või kahelised lapsed, kas ta laps on hukkunud või elab juba Alaskal, või on ta ehk isegi lastetu, aga pakub lihtsalt emalikult turvalist, armastavat ning toetavat pelgupaika mõnele võõrale või elu hammasrataste vahele jäänud lapsele või on ta sotsiaalselt aktiivne, soe ja empaatiline inimene, õpetaja, kasvataja, naabritädi, siis minu meelest on just need NEED kriteeriumid, mis teevad ühest naisest EMA selle sõna suures tähenduses. Niisama lastesõpru võime me ju valida küll igal kujul, aga näha naist emana ka muus võtmes on suur väärtus nii andjale kui vastusaajale. Piire laiendades leiaksime me siis igal aastal uue ema, kellele personaalselt tunnustatust avaldada ja keda esile tuua, et teised, antud isikuga oma olemuselt või tegemistelt või argipäevalt samastuvad naised saaksid tunda sedasama tunnustust enda südames. Teada, et neid on märgatud ja nad ise ja nende panus on olulised. See, kas see naine on sealjuures kurt, pime, jalutu, 200- või 40-kilone, abielus, suhtes, töötu, usklik, vegan, terve, haige on täiesti teisejärguline, sest oluline on tema kui ema, tema isikuomadused ja võimekus olla ema, olla emalik eeskuju ja kasvatada lastest kaelakandvad ja ise endaga hakkama saavad inimesed. Nii õnnelikud kui võimalik, nii iseseisvad kui võimalik. Olla olemas emana. Olla ja jääda emaks.

Just valikute ja võimaluste paljusus ja erinevad lähemised ühele suurele ja olulisele ja ilusale olemise viisile nagu emaks olemine, on ju ometi see, mis meie maailma soojemaks ja armsamaks, tugevamaks ja kindlamaks teeb? Mitte see, kas naine on edukalt tootnud mingites kindlates, antud juhul siis abieluraamides, edukaid lapsi. Sõnagi õnnest ja rahulolust? Kusjuures pelgalt sünnitamine ei tee veel kõigist naistest sotsiaaselt emasid, olete nõus? Selleks on vaja ka muud – soovi, armastust ja oskust ning tahet vastutada.

Mul oli kaheksa aastat ja 15 korda (koos aasta isa väljakuulutamistega) aega seal aktuse ajal istuda ja mõtelda sügavalt kogu selle emaduse ja eeskujude teema ja enda kireva elu üle järele. Sealses valguses küll väga haleda elu. Minu esimene kord Estonias aasta emale tekki üle anda oli siis, kui Vancu oli vaid kuuekuune ja mina olin mitte liiga kaua üksikema olnud. Ma lakkusin veel värskeid haavu, sest ühiskonna jaoks olin mina paha ja praak ja ebaõnnestunud emane, kes polnud suutnud oma peret laste nimel koos hoida. Muide, meil on ju ka üks sõnakas doktorihärra, kes leidis, et kõik minusugused tuleks oma valikute pärast steriliseerida. Ma ise küll nii ei arvanud, aga neil kordadel seal, pühalikus meeleolus istudes, läks meel vahel ikka väga haledaks, sest minul ei saa mitte kunagi olema võimalust saada seesugust tunnustust. Ma võin teha mida kõike, aga olnut olematuks ma ju ei muuda. Seega olen ma justkui halb ema, riivatuse ja hukkaminemise musternäidis ainult seepärast – ma olen olnud abielus, lahutatud, hiljem abieluväliselt saanud lapsed mehega, kes abielluda ei soovinud. Ainult selle pärast? Aga kuidas see tegelikult puutub minu emaksolemisse? Kõik see oli toimunud enne seda, kui ma emaks sain. Jah, mina tahtsin emaks saada. Isekalt ja iseteadvalt. On see siis nii halb? Eesti rahva püsimajäämises on oluline, kas laps on sündinud abielust või see, et laps on sündinud ja täisväärtuslikuna üles kasvab?

Kõik, mis tuleb pärast seda, kui ma lapsed sain, on eranditult tehtud vaid mu laste huvides ja nende heaolu, õnne ja paremat tulevikku silmas pidades. Ma olen põgenenud vägivaldse alkoholiprobleemidega mehe eest, kaitsnud lapsi arusaamatult käituva ja ehk isegi pahatahtliku lastekaitsja eest, ma olen võidelnud enda laste heaolu eest nii pealesurutud lasteaias kui ka riigikoolis ja erakoolis nagu 5000 emast merilõvi, kes ei karda mitte vanakuradit ega mõõkvala näljast vanaemagi. Ja ma olen seda teinud üksinda. Üksikemana, kellel oli loota vaid iseendale ja parimal juhul paluda endale viimases hädas appi vaid iseenda ema, vanaema või paar parimat sõpra ja mõttekaaslast. Käisin ma kusagil kurtmas? Ei. Ma sain hakkama ja ma sain väga hästi hakkama, kuigi mind kividega taga aeti, ebaeetiliseks ja kõlbmatuks vanemaks peeti inimeste poolt, kes oleksid pidanud olema need, kes mõistavad ja toetavad ja tunnustavad. Lisaks sellele olen ma olen vintskelt piike murdnud ka lastehaiglas ja suuresti omaenda ja teiste laste ja nende lähedaste heaolu arvesse võttes õppinud õeks. Ma olen läbi tulnud tulest ja veest, sitast ja sopast ja kõigist seintest mu teel selle nimel, et mu lastel oleks õigus siin päikese all elada ja olla täieõiguslikuna, mitte kolmandajärguliste rentslikassi poegadena, praagina, keda keegi ei taha, soovi ega vaja. Seda on mulle otse öeldud ja see tempel pole paraku mu ema-mälust väljapestav, aga kipitus on ajas pisut leevenenud.

Ma olen valmis kaklema iga sinisilmse kaunishingega, kes tuleb keksima või kahtlema üksikemade valikutes ja võimalustes ja julgeb teda emana kuidagi alavääristada selle eest, et ta pole valinud, jaksanud, osanud või soovinud olla koos või abielus teise inimesega vaid selleks, et see oleks nagu ainus mõeldav hea ja õige viis lapse kasvatamiseks. Ma võtan hoopis mütsi maha kõigi nende emade ees, üksi või koos või abielus, kes saavad emana hakkama ja jaksavad oma laste jaoks olemas olla nii, et neil on tegelikult ka turvaline ja võimalikult hea ja õnnelik kasvupinnas. Iga laps, ema ja pere on erinev ja võitlus valguse ja õhu suunas võib olla seal, kus meie kellegi silm ehk isegi seletada ei näe. Aga et ehk ikka eraldaks terad sõkaldest? Oleks lihtsam ordeneid jagada nendele õigematele ja parematele?

Ma olin üksikema seitse aastat. Ma tutvustasin oma lastele ametlikult nende uut isa pisut enne jõuluõhtut – pisema seitsmendal sünnipäeval – ta räägib siiani, et tema elu kõige parem sünnipäev oli see seitsmes, sest siis sai ta endale sünnipäevaks pärisisa. Üllataval kombel pole mul rohkem olnud vajadust neile uusi isasid tutvustada. Ja isegi, kui ma oleksin neile igal aastal mitut uut isa tutvustanud, siis oleksin ma seda teinud ikka vaid selleks, et meil kõigil koos oleks parem. Ikka uskudes ja lootes ja armastades ja soovides ja proovides. Kust muidu siis teada, kas üldse sobitakse, kui ei proovita. Kui palju on neid üksikemasid, kes teadlikult ja tahtlikult on valinud endale selle, üksikemaks olemise, tee? Jah neid on, aga see on nende selge ja teadlik valik ja selle trauma juured on kusagil palju sügavamal ja nii on ainuõige viis end turvaliselt tunda. Ja ka nii on okei ja hea, kui see on sobilik ja toimiv viis. Suurem enamus naisi ja emasid jääb alati enda kõrvale igatsema ja otsima meest ja lastele isa, sest see on hea ja õige tunne. AGA ainult siis, kui selle teise inimese peas ja südames on samad soovid ja kavatsused. Kui pole, siis pole midagi teha ja tuleb edasi liikuda. Selle viimase jõu ja uhkuse ja väärikuse kokkukraapimise eest saab kedagi hukka mõista selle eest, et ta pole justkui täisväärtsulik ema, kes ei taga oma lastele paremat ja turvalisemat kasvukeskkonda? Ja seda Eestis, kus liiga paljude meeste jaoks on abiellumine veel hirmsam kui otseteed liftiga põrgusse sõit? Ja selles saab naisi ja emasid süüdistada? Kui naised jääksid ootama abieluettepanekuid, et siis õnnelikult abielus olla, siis oleks eestlased juba tõsiselt välja suremas.

Mitut naist teate teie, kes ei soovi abielluda ja ennast kellegagi siduda, AGA sooviks kindlasti emaks saada? Ma tean mõnda. Mõned neist lihtsalt ei huvitu meestest, mõned on varasemalt liiga kõvasti haiget saanud, mõned on elus ja ajas harjunud, et suhe toimib ka ametliku paberita ja mõned on veel, need, kes väidavad enesekaitseks, et nad ei tahagi abielluda, sest see on nõme ja iganenud. Paraku on elu mõnel puhul näidanud, et KUI tuleb õige mees, siis nad lähevad nagu naksti tanu alla. Küll aga tean ma ka naisi, kes on suhtes, mõni aastakümneidki, ikka veel unistab ja loodab, et kord jõutakse abiellumiseni, aga…

Minu isiklik kogemus näitab selgelt, et need mehed, kes meil Eestis veel vabad on, on seda mingi põhjusega. Ega nad siis ilmtingimata kehvad mehed ja kesised isad pole, oo ei, nad lihtsalt ei kavatsegi kunagi abielluda või venitvad sellega, kuni asi päris hapuks kisub ja kõblas kurgule surutakse. Neil võivad olla õnnelikud lapsed, suurepäraselt toimivad suhted, ilusad ühiselt rajatud kodud, olemised, reisid, aga milleks see paber? Mida see paremaks teeb, lahutamiste statistika räägib ju enda eest, meil on ju nii ka hea koos olla? Ja milleks selliseid summasid raisata teiste jootmise ja söötmise ja muu palagani peale? On see siis hirm või suutmatus või tahtmatus, aga ilmselgelt on abielu vältimine omane rohkem eesti mehele kui naisele. No igal juhul selle kiire asjaga on aega. Aga lapsed, me elu õied, nemad vahel ikka tulevad ju meile rõõmuks. Mis see abielu sellesse puutub? Teeb see kellestki parema või halvema ema või isa oma lastele? Mis te arvate, kui ma oleksin Eestist enda lastele isa ja endale kaaslase leidnud, siis ma oleksin piiride taha üldse kiiganud? Päris tõsiselt, ma kartsin, et mu lapsed saavad enne suureks…

Mis siis üle jääb? Elu võib jääda elamata, aga lapsed kasvavad ja vajavad ema iga päev hoolimata tema suhtestaatusest või miljonist muust asjast. Hakkama tuleb saada! Ja saadaksegi. Naised on tugevad.

Ma pean tunnistama, et üksikemana need aastad seal Estonia kontsertsaalis istudes ja imeilusat tekki üle andes ja aasta ema ja isa õnnitledes ning tegelikult ju ka muul ajal, sest teema oli aktuaalne mu jaoks aastaringi, olin ma sageli kurb ja nõutu, et minul ja paljudel teistel väga vägevatel emadel ei ole iial isegi õigust olla tunnustatud täisväärtsuliku emana. Mitte see, et meist ei saaks see üks ja ainus aasta ema, aga see terav sõnum ja siseheitlus, kes ikkagi on siis see õige ema, võttis sellelt ürituselt alati minu jaoks tuld. Jaa, muidugi oleme me oma lastele nende maailma parimad emad, aga liiga tihti pole me seda oma lastest lahus elavate isade ja teiste lähedaste silmis, ühiskonna silmis, laste lasteaia- ja kooliõpetajate silmis, sest hea ema ju oskab ja suudab ka võluväel mehi õnnelikus teha ja peret koos hoida? Kas ema on abielus või mitte, ei tohiks olla mingi mõõdupuu emadusest rääkimisel. Iga ema tahab oma lapsele parimat ja vahel on see parim lapse ja emadse seisukohast kõike muud kui abielus olemine.

Kui palju kordi olen ma tundnud isegi viha ja pahameelt, et üksinda ja üksikutena oma laste eest võideldes peame me ju olema mitme eest nii jõu kui nõu poolest ja kui keegi seda siis veel kritiseerida võtab, siis ggrrhhh, tigedaks ajab. Üksi lapsi kasvatav ja laste heaolu eest võitlev ükikvanem või kehvas suhtes laste nimel virelev ema väärib seda kujuteldavat medalit ja aukirja ehk isegi kordades rohkem kui stabiilses õnnelikus suhtes isaga koos oma lapsi üles kasvatav õnnelik ema. Hästitoimivas suhtes on asjad iseenesest rohkem tasakaalus ja me kõik tunneme, tajume, unistame ja soovime, et meiegi asjad ideaalis nii oleksid, aga paljude jaoks jääbki see vaid helesiniseks unistuseks. Seda, et abielu on ainus ja parim lastekasvatamise kooslus, ja siis seda suure sõnaga eksponeerides, tehakse haiget liiga paljudele teistele. Muidugi see ideaalne kooslus on ilus ja hea, aga see pole suure töö ja pingutuse, vaid rohkem ikka õnne ja õnnestumise ja imeliselt klappima saanud harmoonia tulemus ju. See on nagu lotovõitja premeerimine selle eest, et ta juba võitis. Jabur, eks?

***

Esimest korda mehele minnes olin ma väga noor. Me mõlemad olime. Lahutus oli lahkuminemine. Me lihtsalt kasvasime lahku. Oleks pidanud jõuga koos püsima? Teesklema õnne ja armastust ja lapsedki saama? Ma usun, te me mõlemad saime elus seeläbi uue olulise võimaluse.

Ma sain lapsed alkoholiprobleemidega vägivaldse eesti mehega. Ega tal silti otsa ees polnud, et ta selline on. Ja minul puudusid kogemused ja oskused märgata, enne kui asi koledaks läks. Me ei olnud abielus. Mina ju ootasin ja unistasin ja soovisin. Tema ei tahtnud. Parem oli, et me nii kaugele ei jõudnud, sest nii oli mul lihtsam lahkuda, et oma lastele tõeline isa leida ja ühine pere luua. Ühe ema tugevuseks pole mitte nui neljaks mingis ennast maha suruda ja kuidagi ellu jääda VAID elus ettetulevate probleemide lahendamise oskus. Ja ma usun, et te nõustute, et naine ja ema, kes on tulnud läbi millest kõigest ja näinud ja tajunud mida kõike ja leidnud lahendused ja saanud hakkama, on kuidagi kehvem sellest, kellele elus on naeratanud õnn ja tal polegi nagu väga vaja olnud kohaneda ja võidelda?

Nüüd, abielus olles ja lapsi koos armastava mehega kasvatades, on asjad minu jaoks varasemaga võrreldes täiesti teises valguses.

Üksikema ellujäämisrežiim ja meeleheide on minu seest haihtunud, jaa, ma mäletan ja mõistan seda, aga minus seda pole. Küünte ja hammastega hakkamasaamise eest võitlemise asemel on nüüd mulle oluline, et mul on hea, ma olen õnnelik, mu mees on minuga õnnelik ja mina temaga ja et meie lapsed kasvavad armastuses ja helluses, tähelepanus ja hoolimises, kindlates piirides ja neil on eeskujud ja suunajad ja toetajad. Vajadusel on neil terve tugev tiim, kes nende eest üle okstraatide ja miiniväljade läheb. Koos. Tugevalt. Mina, emana, leian oma tunnustuse läbi oma kaaslase ja tema peegelduste lastele. See on uus tunne minu jaoks ja see on täiesti piisav ja ma usun, et igas heas toimivas suhtes see ongi nii, et see tunnustus on kodus iga päev olemas ja kättesaadav. Jah, muidugi on tore, kui keegi kõrvalt tuleb ja patsutab, et vingelt paned ja sa oled suurepärane ema ja eeskuju, aga saab selleta.

Üksikemana oli seda tunnustust mulle aga miljon korda rohkem vaja. Seda oli päriselt ka vaja. Hädasti. Muidugi ma sain hakkama. Kõigi tümitajate ja kõõrdivaatajate kiuste ju sain. Aga tunnustus oleks mu olemise palju tugevamaks loonud. Üksikvanem või suhtes lastega üksi jäänud ema peab kogu elamise hulluse ja valuga hakkama saama sageli päris üksinda. Pole vahet, kas tal polegi kedagi, kelle toele loota või ta uhkus ei luba seda abi paluda. Ta on vapper ja võimas ja just tema vajab seda kõige enam, et keegi peatub, silma vaatab ja ütleb, et sa teed tublit ja maailma kõige olulisemat tööd ja sa teed seda väga hästi. Te võite ju öelda, et oma laste jaoks on iga ema maailma parim. Eks ju ongi, aga mitte kõik lapsed ei väljenda seda. Paljud ei ütle seda oma emadele kunagi. Et see on sõnul seletamatagi selge? Olgu, aga sõna ja väljendus loeb väga palju. Kui laps pole näinud ega saanud elus asju võrrelda, pole kedagi kuulnud oma ema tunnustmas, siis ta ehk ei oska, märka, taipa, kui oluline on see teadmine tema emale. Üksikvanem, emaeeskujulik lastetu aga väga emalik naabritädi, haige ja puudega lapse hooldaja ja ka kehvas suhtes üksi rassiv vanem on kogu hingest ehk ema ja teeb kõike oma laste nimel, aga oma tugevuses pole tal mahti ja vahel ka julgust endale silma vaadata ja kinnitada, et tema ongi maailma parim ema, mitte lihtsalt Eesti Aasta Ema. Paraku jäävad märkamata ja tunnustamata just need, kes seda KÕIGE enam vajavad ja väärivad.

Nagu iga-aastasest koha kättenäitamisest oleks veel vähe, siis tuleb keegi veel haavadele soola raputama… nagu näha, siis seda Eesti ühiskond rohkem taluda ei suutnud. Oli ka aeg! Ehk loksutab see torm nüüd neid olulisi maailma-asju veidi õiglasemalt ja kohasemalt paika. Olgu meie Aasta Ema ikka enne kõike lihtsalt ema!

Ma ei arvagi, et Eesti Naisliit peaks nüüd oma tõekspidamised mutta trampima ja vilistama kõigele, mis neile oluline on, aga ma leian, et sellises mõõtmes üritus ei saa olla vaid ühe kitsa ringi mängumaa. Las nad valivad oma aasta ema just nii nagu heaks arvavad, aga Eesti Aasta Ema au ja tiitel peaks ja võiks olla kättesaadav ikka kõigile emadele. Miks mitte ka suurem tunnustuse avaldamine mitmetele emdale. Aeg on asi ümber vaadata.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks Eesti Naisliit oma tingimustega jagada elutööpreemiaid ehk väga auväärseid Eesti Aasta Vanaema tiitleid. Oleks lapsedki juba suureks kasvatatud. Kõlab ju veenvamalt ja märksa kohasemalt?

***

Aitäh ema ja mamma, et te mu elus olete olnud ja mind just seesuguseks vihaseks, õiglust taga ajavaks ja isepäiseks olete lasknud kasvada. Te olete minu maailma parimad, päriselt!

Aitäh kõigile kaasvõitlejatele igas võimalikus leeris! Me ju ise salaja sisimas teame, kui vägevad me oleme.

Aitäh, Andreas, et Sa näitasid mulle emaksolemises ka teisi, neid ilusamaid külgi, millest ma teadnud või enam unistadagi ei tihanud. Sinuga koos on palju lihtsam olla hea ema.

Kallistan omalt poolt kõiki teid, mu vaprad vägevad naised! Me teame, me mõistame ja me oskame hinnata seda üüratut panust, mis pole kätte tulnud lihtsalt ja magusalt. Just see teebki meid tugevaks ja maailma parimateks.

Artikkel ilmus esmakordselt Eva Herrera isiklikus ajaveebis.