/nginx/o/2017/04/22/6578015t1h2650.jpg)
Juukseid on naised alati kasutanud oma välimuse tõmbenumbrina. Aastatuhandeid peeti pikki juukseid naise ehteks. Ajalooliselt andsid juuksed edasi sotsiaalset informatsiooni – nende vahendusel saadi teada, kas tegemist on neiu, pruudi või abielunaisega. Pärast pulmi on pidanud naine tavaliselt oma juukseid katma või kinnitama.
Egiptuse palmitsetud juuksed
Egiptuses pühendati palju aega juuste soengusse seadmisele. Abielunaistel rippusid juuksed peenikestesse patsidesse põimituna mõlemal pool nägu, keskmine kolmandik juukseid aga kammiti üle pea. Naised kaunistasid soenguid lootoseõiega, mis asetati soengusse nii, et õis asetses otsmikul ja lillevars oli mööda pealage.
/nginx/o/2017/04/22/6577935t1hf011.jpg)
Antiikaja seotud soengud
Arhailisel ajajärgul sidusid kreeklannad oma soengu ümber kas paela, lindi või nööritäie pärleid. Ka kaunistati end diadeemiga. Viiendal sajandil eKr tekkis uus populaarne soengumood – naised tõstsid juuksed tagant üles ja sidusid need kinni rätikuga või kinnitasid krunni ehisnõeltega. Soengut aitas fikseerida pumat. Arvatakse, et just Vana-Kreekas asusid tööle esimesed juuksurid.
/nginx/o/2017/04/22/6577937t1h852a.jpg)
Rooma naiste algusaegade soeng oli väga lihtne: keskelt lahku kammitud juuksed tõmmati kuklasse ning keerati seal krunni. Impeeriumi ajal muutusid soengud dekoratiivsemaks. Nüüd võisid juuksed olla lokitud ja lainetesse seatud või keeratud madalale kuklasse lõtva paksu rulli. Väga levinud oli tihe krussis tukk.
/nginx/o/2017/04/22/6577939t1hd3c7.jpg)
Muinasjutulised pikajuukselised printsessid
Keskaegsed soengud olid lihtsad. Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahku kammitud juuksed. Kuna lahtiste juustega oli palju tüli, hakkasid naised juuksesalke omavahel läbi põimima ja paeltega kinni siduma. Juuste patsidesse seadmine kuulutas tütarlapse abiellu astumist. Inglismaal keerati patsid ümber pea või seati kuklasse rulli. 13. sajandil läks moodi patside kandmine nn kotlettidena kummagi kõrva kohal. Soenguid kaunistati laubasidemetega, võrguga, lillepärjaga või diadeemiga. Punaseks ei värvitud keskajal pead mitte kunagi: punaseid juukseid peeti saatana märgiks.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/22/6577943t1h7e64.jpg)
Itaallannade blondide juuste ihalus
Renessansiajastul jätkusid keskaegsed kombed. Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid – nad punusid suurema osa juukseid patsi ja keerasid selle ümber näo, osa juustest langes vabalt alla. Mõnikord kähardati juukseid lokitangidega. Soenguid kaunistati võrkude ja pärlitega. Naise kõrget otsaesist peeti Itaalias eriti ilusaks. Et sellele ideaalile vastata, tuli paljudel itaallannadel oma lauba kohalt juukseid välja kitkuda.
Üks tolleaegne juuste blondeerimise retsept on ka meie päevadeni säilinud: «Konnad, rohelised sisalikud ja mesilased üheskoos ahjus kuivatada, tolmuks hõõruda, munakollasega pudruks segada ja juuksed sellega sisse määrida.»
Punakuldse tooniga blondid juuksed olid eriti hinnatud kui kõige kaunimad ja naiselikumad. Juuste pleegitamiseks ei olnud ükski meetod liiga keeruline. 16. sajandil kirjeldab Caesare Vecellio naisi, kes istuvad kannatlikult kõige kuumema päikese käes, peas ilma põhjata kübar ja juuksed rippumas üle selle laiade servade. Veneetsias ehitati majade katustele isegi väikesed kambrid, kus daamid võisid tundide kaupa oma kõikmõeldavate imerohtudega ülevõitud kiharaid pleegitada. Üks tolleaegne juuste blondeerimise retsept on ka meie päevadeni säilinud: «Konnad, rohelised sisalikud ja mesilased üheskoos ahjus kuivatada, tolmuks hõõruda, munakollasega pudruks segada ja juuksed sellega sisse määrida.»
/nginx/o/2017/04/22/6577997t1h61ea.jpg)
Naiselikud lokid
17. sajandi üleüldine koketeriivaim haaras ka naiste soenguid. Moes olid keskelt lahku kammitud lokisoengud. Neil olid kõnekad nimetuse: vallatu juuksetukaga «plika», spiraalidena keerduvate lokkidega «korgitõmbaja» jne. Tänu kuninganna Marie de Medicile ja Austria Annale levisid sellised soengud kogu Euroopas.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/22/6577999t1hc305.jpg)
Louis XIV ajastul lõi uue soengumoe favoriit Angelique de Fontanges, kes ilmus jahiretkele uhke, sulgede ja lehvidega ehitud soenguga. Kuna ratsutamisel kippusid juuksed sassi minema, sidus daam juuksed vääriskividega kaetud sukapealaga üles. Õuedaamid võtsid soengu otsekohe omaks. Fontange'ina tuntud kõrge soeng sai peagi uue vahendi, traadist raami, mis hoidis 15-20 cm kõrguseid lokikuhilaid üleval.
Louis XV lemmik madame de Pompadour sai uue moesuuna rajajaks 18. sajandi teisel poolel. Selle juurde kuulusid suhteliselt lihtsad ja väikesed soengud. Neid on peetud kaunimateks, mida üldse kunagi naised kandnud.
/nginx/o/2017/04/22/6578003t1ha401.jpg)
Fantaasia või fantastika
Läbi aegade kõige pöörasemad olid naiste soengud Marie Antoinette´i ajastul, mil fantaasia jõudis juba fantastika piirimaile. Traatkarkassi abil, tõsteti soeng peast kolm-neli korda kõrgemale. Ideaalsed soengud saavutasid kuni pooleteisemeetrise kõrguse, muutes näo otsekui figuuri keskpunktiks. Seejuures valmistati iga soeng individuaalselt vaid ühele daamile. Kõrged soengud põhjustasid daamidele ebamugavusi nii tõllasõitudel kui magades.
Kuulus Léonard, kuninganna juuksur, oskas peita oma perenaise soengusse terve batistist öösärgi, ilma et kuninganna oleks seda märganud. Hiljem ilmus teine daam, kelle soengus peitus terve laudlina. Kuid soengud ei leppinud ainult kõrgusega, nad vajasid ka dekoori. Näiteks on keegi daam kirjutanud: «Mu õetütar laskis kammida ennast aednikuprouaks, kaunistades soengu salvrätiga, millele olid väga kunstipäraselt paigutatud artišokk, üks roheline kapsapea, üks kena porgand ja mõni redis.» Kui Prantsusmaa saavutas merelahingus võidu Inglisemaa üle, jõudis patriootiliste tunnete puhang ka soenguteni. Ilmusid soengud uhkete mastide, lintide ja lippudega purjekatega.
/nginx/o/2017/04/22/6578005t1h3750.jpg)
Antiikne klassika ja küps naiseilu
Prantsuse revolutsioon tõi kaasa vaimustumise antiikajast. Eespoolsed juuksed kammiti hoolikalt külgedele ja lokiti. Tagumised juuksed ümbritseti rõngaga. Soengute kaunistuseks kasutati pärlikeesid, kuldnooli ja lillevanikuid. Sageli sõlmiti juustesse siidpael. Kõrvade ümber ja laubal olid väikesed kiharad, mis pehmendasid soengu jäika ilmet. Need pidid kindlasti kübara või tanu serva alt välja paistma.
/nginx/o/2017/04/22/6578007t1h0567.jpg)
Viktooria-ajastu naiste soengud 19. sajandi teisel poolel väljendasid küpset naiseilu. 1860. aastal tuli endale blondi pead igatsevatele pariisitaridele appi juuksur Hugo, kes avastas võimaluse pleegitada juukseid vesinikülihapendiga. 1875. aastal tekitas teine prantsuse juuksur Marcel tõelise sensatsiooni kuumade aurulokkide leiutajana. See tõi juuksurite töösse lausa revolutsioonilise pöörde. Ajastu lõpupoole muutusid soengud lihtsamaks. Kuklajuustest tehti sõlm.
/nginx/o/2017/04/22/6578009t1h6d8e.jpg)
Kõik vahendid on head, et juukseid lokkida
19. sajandi lõpus olid juuksed naise au ja uhkus, ehkki olid kohutavas seisukorras. Naised keerasid lokkide tegemiseks oma juukseid papiljottidesse või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange. Nendega kõrvetamine rikkus juukseid ja peale selle polnud naistel kombeks juukseotsi lõigata. Pikad juuksed olid külgedelt üles kammitud ja lokkidena pealaele kuhjatud. Halli juust peeti väga veetlevaks, sest usuti, et see teeb naise välimuse nooremaks ja leebemaks. Soenguid ehiti graveeritud kammidega, tiaarade või koguni vääriskividega. Lilled olid moes kogu aeg.
/nginx/o/2017/04/22/6578013t1ha7f8.jpg)
Charles Dana Gibson oli illustraator, kes lõi iluikooni nimega «Gibsoni tüdruk» ajakirjas Life. Tema loodut hakati jäljendama koheselt nii Ameerikas kui ka mujal. «Gibsoni tüdruk» oli pikk, sale, rinnakas ning S-kujulise figuuriga. Tema kael oli peenike ja pikk ning juuksed olid omakorda selle rõhutamiseks üles kuhjatud. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt. Tema püsilokkide masin patenteeriti Londonis 1909. See võimaldas sirgeid juukseid lokkida ja need püsisid sellistena isegi pärast pesemist. See oli kombinatsioon keemilisest töötlusest ja kuumutamisest. Lokkide tegemine võttis kaksteist tundi aega ning oli väga kallis.
/nginx/o/2017/04/22/6578015t1h2650.jpg)
Esimest korda ajaloos lõikas naine oma juuksed lühikeseks
Esimene maailmasõda tõi kaasa esimest korda ajaloos naiste lühikesed juuksed. Poisipea peasüüdlastena nähakse ennekõike meditsiiniõdesid, kes abistasid rindel haavatuid. Hügieeni- ja mugavusekaalutlustel olid nad oma juuksed lühikeseks lõiganud ja koju naastes oligi uus trend sündinud!
Mehed ja konservatiivsed naised olid uue elustiili ja soengumoe suured kriitikud. Preestrid pidasid naiste poisipea vastaseid jutlusi, mõned koolid keelasid tüdrukutel lühikesed juuksed ja pakkusid naissoost õpetajatele uue moega mitte kaasaminemise eest suisa palgaboonuseid. 1920ndatel trükiti hulganisti lendlehti, milles hoiatati noori naisi, et lisaks muudele kõrvalnähtudele põhjustab juuste poisipeaks lõikamine ka vuntside kasvamist.
/nginx/o/2017/04/22/6578115t1h5bca.jpg)
Juuksevõrkude müük langes drastiliselt. Juuksurisalongidel seevastu äri õitses. Poisipea levikule aitasid kõvasti kaasa ka tuntud naised, kelle tegemistel hoiti hoolega silma peal. Tuntuim neist on kindlasti Coco Chanel.
Üliromantilised vesilained
30ndatel läksid soengud pisut pikemaks, kergelt lokki, laup ilmus taas nähtavale ning juuksed modelleeriti vesilainete abil soenguteks, mis sobisid tolle aja rõivajoonega. Soengulahk oli obligatoorne ja juustesse kinnitati ka ehteid. Vesilaineid tehti kahel moel: kas lihtsalt sõrmede ja klambritega või siis kuumade kääridega Hollywoodi meetodil. Marcel wave ehk eestikeelse vastega Hollywoodi lained on nime saanud oma leiutaja, prantsuse juuksuri Marcel Grateau järgi. Uut lokistiili hakkas juuksur kutsuma vesiefektiks või ondulatsiooniks.
Grateau hakkas sama lokitehnikat kasutama ka sirge juukse puhul ja see töötas väga hästi. Üsna pea oli ta Pariisi tuntuim juuksur ja naised pidid kõvasti vaeva nägema, et saada tema juurde aega kirja. Hiljem töötas ta välja uut tüüpi lokitangid, mis võimaldasid teha sujuvaid laineid üle kogu pea.
Tuntumad Hollywoodi lainete kandjad olid Josephine Baker, Joan Crawford, Mae West, Gloria Swanson.
/nginx/o/2017/04/22/6578167t1hb290.jpg)
Lokkide ja rullide seadmine on eriliselt kunstipärane
30ndate lõpul oli rullide kandmine oma kulminatsiooni tipul. Lokid olid endiselt populaarsed, neid tehti veelgi rohkem kui enne, kuid lokkide peamine erinevus seisnes selles, et kui kümnendi algupoolel olid nad peadligi hoidvad vesilained, siis nüüd muutusid nad kohevamaks ning tõstsid juust kõrgemale.
/nginx/o/2017/04/22/6578171t1h0646.jpg)
40ndatel muutusid väga populaarseks ülespandud soengud, mis olid sõjatingimustes töötamisel ka praktilised. Juuksed kammiti juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku – tulemus nägi välja väga kaunis: see meenutas pesunaise soengut, kuid tundus vallatu ja sobis paljudele.
/nginx/o/2017/04/22/6578173t1hbf98.jpg)
Moodne oli kanda lühikesi juukseid või erakordselt korralikesse rullidesse keeratud soenguid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947. aastani. Eriti jäljendati naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengut. See soeng sündis juhuslikult, kui ühel fotosessioonil näitlejanna pikk raske juukselokk langes tema paremale silmale. Otsekohe tabasid fotograafid selles peituva uue suure võimaluse. Hiljem hakkas näitlejanna oma juukseid sihikindlalt nii seadma, et blondid lained varjutasid ta nägu ja lõid müstilise ning vambiliku aura. Viimaseks moesõnaks sai ka väljakasvanud paažisoeng Ingrid Bergmani järgi filmist «Jean d'Arc».
/nginx/o/2017/04/22/6578175t1h779c.jpg)
Tupeeritud ja värvitud soengud
50ndatel muutus võimalikuks juuste värvimine ka kodus. Mehed eelistasid vesinikblonde, kuid naiste seas olid populaarsed ka punane ja must. Väga moodsad olid näritud juuksed, kas lühikeseks lõigatud tukaga või otstest näksitud pikad, vabalt langevad lahtised juuksed. Algul viimistleti soengut väikeste pulkrullidega, seejärel tuli paisutatud soeng – kasutati suuri rulle, juuksed aeti külgedelt kohevaks ja loomulikult pihustati see üle tugeva lakiga. Tupeeritud soeng sai ülipopulaarseks üle kogu maailma.
/nginx/o/2017/04/22/6578177t1h7b54.jpg)
1950ndate staarjuuksur oli Raymond Bessone, kes tõi turule väga erinevaid tupeeritud soenguid. Ta leidis, et alates 20+ peaksid kõik naised vältima pikki juukseid ning samuti ei soosinud ta keskele tõmmatud juukselahku. Bessone on tuntud kui mr Teasy-Weasy. Oma isikliku salongi avas ta Mayfairis, kus tema õpilaseks oli ka Vidal Sassoon. Raymond Bessone oli esimene Suurbritannia staarjuuksur, kellel oli nii oma salongikett kui telesaade. Vesteldes kasutas ta kerget prantsuse aktsenti ja tema Knightsbridge’i salong oli täis kullatud peegleid, lühtreid ja šampanja purskkaevusid. Teda peetakse ka bouffant`i ehk kõrge tupeeritud soengu, mis vallutas maailma 1960. aastal, leiutajaks.
60ndate soeng ise oli üpris lihtne ja meenutas kiivrit. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juuksed tupeeriti, rõhutades kuklaosa. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Valejuuste vaimustus saavutas 60ndatel haripunkti – kasutati nii parukaid kui šinjoone.
/nginx/o/2017/04/22/6578179t1h6e24.jpg)
Sassoonlõikus vabastas kohustusest käia juuksuris soengut tegemas
Nende aastate juhtfiguure juuksurite seas oli Vidal Sassoon. Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cut vajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist ning hommikul tuli juuksed vaid läbi kammida. Enam ei nähtud vaeva juuste föönitamise ja tupeerimisega, sest juuste kuivatamiseks piisas vaid kümnest sõrmest.
/nginx/o/2017/04/22/6578181t1hf785.jpg)
Unisex, afro ja punk
1970ndate lähenedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga. Punk sündis tänaval suhteliselt lühiajalise protesti- ja kultusemoena – soenguvariandina hullumeelsetes värvides sarvedeks, piikideks või mohikaanlase peaehteks kujundatud juuksed. Taas olid moes püsilokid ja erilised lemmikud olid vahvlilokid, mis olid ühenduslüliks hipi- ja kõrgmoe vahel. Etnilised stiilid afrosoengust rastapatsideni olid moehullus. Juustevärvidest olid popid punakad toonid, eelkõige erksad ja kunstlikud värvid. 1978. aastal ilmus esimene ammooniumivaba juuksevärv – Colorsilk. Järguline lõige ja kihiline soeng tulid kõikvõimalikes variantides.
/nginx/o/2017/04/22/6578183t1hc199.jpg)
Dallasest inspireeritud
1980ndatel pidid juuksed nägema välja hoolitsetud. See tähendas kohevat soengut, mis saadi tagasikammimise ja föönitamisega; sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklal. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena. Kohustuslikud olid blondeeritud triibud juustes. Pungi pärand oli rida harjaselisi, geelitatud soengud, mis seisid pea peal püsti. Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka peenikesed vahvlilokid, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse. Ja eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/22/6578191t1h4efe.jpg)
Individuaalsus saab reegliks
90ndate mood järgis individuaalsuse reeglit, naiste seas oli populaarne tume juus. Täiesti vastuvõetav oli ka juuste puudumine. Kiilaspäisusega uhkeldasid Demi Moore ning Sinead O’Connor. Sasised hobusesabad ja prantsuse patsid olid populaarsed tööl ja peol. Šampoonid ja palsamid muutusid ravitoimelisteks ja juustele toitvateks. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige.
/nginx/o/2017/04/22/6578211t1h51b8.jpg)
Lõpetuseks mõned faktid juuste kohta. Juuksekarvu on meie peas umbes 100 000 ja nad kõik ei kasva korraga. Nad vahetuvad, vanad lähevad eest ja uued tulevad asemele. Üks juuksekarv kasvab keskmiselt üks sentimeeter kuus ehk umbes kaksteist cm aastas. Juuksekarva eluiga on keskmiselt kuus aastat, siis langeb ta lihtsalt välja. Seega on normaalne kui meil iga päev tuleb kammides ära umbes sada juuksekarva.
Artikli koostamisel on kasutatud allikaid: merilinistiiliop.blogspot.com.ee; soengukunstiajalugu.weebly.com.