Iga külaselts, liit, kommuun ja vabaühendus valibki muudkui aasta inimesi ja tegusid. Olen töötanud keskmise suurusega kollektiivis, kus kuu teenindajaid loositi. Lihtsalt tase oli ühtlaselt hea ja kui vahel ka keegi tegi midagi silmatorkavalt hästi, siis, hei, enamasti teevad inimesed lihtsalt kvaliteetselt enda tööd, mis pidevaid imesid sealt loota. Aasta uue tulija tiitli sain seal ühel aastal mina. Tagasihoidlikkusest mitte pakatades väidan küll, et olengi maagiliselt ja fantastiliselt särav töötaja, aga suur osa valiku langetamisest baseerus ka pisiasjal, et sattusin olema sel aastal ainus uus töötaja. Järgmisel aastal selle eest jäeti mind päriselt uhkeks tegeva saavutuse väärilise tegutsemise eest nomineerimata põhjusel «eelmine aasta juba said midagi, las olla nüüd teiste kord». Kujutage nüüd kõiki omapäraseid valimisi samamoodi ette. Või siis punktide jagamist. «Tema abikaasa teenib rohkem. Äärmiselt tubli naine, minu poolt 8 punkti.»
Olen olnud ööklubis õhtu kõige kaunim naiskülastaja. Selleks ei pidanud teisi inetuteks nimetama või ennast upsakalt üle hindama, klubi väisaski sel õhtul vaid kuus inimest ja mina olin neist ainsana naissoost. Samas on see muidugi plinkiv ohumärk minu amoraalsusest, ma nimelt pole siiani ametlikult abielus, ehk et pole jõudnud aluspükse jalga keevitada. Lausekatke «mida Freud sellest arvaks» vahetub rahvasuus peagi ilmselt «mida Oviir ütleks» vastu.
Proua Oviirile annaksin lahkelt aasta ajakirjandussõbra tiitli, kadestamisväärse vankumatu kindlusega kaitseb seisukohti ja jagab naisliidu nõudmiste kipakaid selgitusi igale küsijale. Viitsib käia igas saates, kuuldemängus ja suhtleb lahkelt trükimeediaga. Küll on mul karvane tunne, et kui see statuut ei muutu, peab ta järgmisel aastal ise Estonia teatri lavale ronima ja aasta ema auraha endale rinda pistma, keegi teine pole ilmselt nõus seda vastu võtma.