Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Marin valib aasta tegijaid: proua Oviirile aasta ajakirjandussõbra tiitel! (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Mitmendat päeva jutti kütavad kirgi üha kuumemalt Missis Aasta Abikaasa valimised. Alguses püüdsin ree peal püsida ja ennast kursis hoida, ahhetades ja targutades kaasa, nüüdseks olen tüdinenud. Mõttetu vaht ebamõistlikel alustel tehtava selektsiooni jaoks.

Ideeliselt ja kainelt kaalutledes, miks see võõras inimene peaks mulle korda minema, et peaks teda sellise tiitliga nimetama? Mulle ei meenu nimepidi mitte ükski senine tiitlikandja ja pean seda normaalseks. Aasta isadest tean vaid üht, samuti naisliidu valitud kahe supertoreda lapse lesest isa, üks lastest on puudega. Naisena ta vist löögile ei pääseks? Ainus arusaamatu nüanss on presidendi riiklik tunnustus just nendele kahele üritusele.

Ärge heituge, armsad, kes sellest diskrimineerivast statuudist pahuraks olete muutunud või endid puudutatuna tunnete. Iga veidrike grupp võib valida keda ja mis alustel tahes ning erinevate «aasta…» tiitlite üle visatakse nalja ilmselt pooltes peredes. Omapoolse välkideena pakun välja veel ühe lisatingimuse, et aasta ema kandidaadil peaks olema vähemalt üks poeg, et traditsiooniliselt saaks ikka perekonnanimi edasi antud. Lisapunkte annaks, kui poeg on esiklaps. Kindluse mõttes võiks olla tegu ka lesestunud pensionäriga, tagamaks, et ta peale ihaldatud tiitli noppimist lahutada ei kavatse. Nimetatud konkurss on ajale ammu jalgu jäänud meelelahutus, tänuväärne sketšimaterjal aasta lõpu Tujurikkuja jaoks. Selle kanali kaudu loodetavasti veel kuuleme sellest.

Veel põnevaid valimisi

Hoopis põnevamaid asju valitakse! Näiteks on aasta seeneks 2017 kukeseen. Ma ei tea, miks ja kuidas see kuldne kübar järgmisel aastal meie mükoloogidele või harrastuskorilaste jaoks vähem oluline on, aga tiitel on välja antud. Aasta muld valiti talvel, teate ikka, mida enda aeda ja peenramaale sel hooajal igatseda?

Iga külaselts, liit, kommuun ja vabaühendus valibki muudkui aasta inimesi ja tegusid. Olen töötanud keskmise suurusega kollektiivis, kus kuu teenindajaid loositi. Lihtsalt tase oli ühtlaselt hea ja kui vahel ka keegi tegi midagi silmatorkavalt hästi, siis, hei, enamasti teevad inimesed lihtsalt kvaliteetselt enda tööd, mis pidevaid imesid sealt loota. Aasta uue tulija tiitli sain seal ühel aastal mina. Tagasihoidlikkusest mitte pakatades väidan küll, et olengi maagiliselt ja fantastiliselt särav töötaja, aga suur osa valiku langetamisest baseerus ka pisiasjal, et sattusin olema sel aastal ainus uus töötaja. Järgmisel aastal selle eest jäeti mind päriselt uhkeks tegeva saavutuse väärilise tegutsemise eest nomineerimata põhjusel «eelmine aasta juba said midagi, las olla nüüd teiste kord». Kujutage nüüd kõiki omapäraseid valimisi samamoodi ette. Või siis punktide jagamist. «Tema abikaasa teenib rohkem. Äärmiselt tubli naine, minu poolt 8 punkti.»

Olen olnud ööklubis õhtu kõige kaunim naiskülastaja. Selleks ei pidanud teisi inetuteks nimetama või ennast upsakalt üle hindama, klubi väisaski sel õhtul vaid kuus inimest ja mina olin neist ainsana naissoost. Samas on see muidugi plinkiv ohumärk minu amoraalsusest, ma nimelt pole siiani ametlikult abielus, ehk et pole jõudnud aluspükse jalga keevitada. Lausekatke «mida Freud sellest arvaks» vahetub rahvasuus peagi ilmselt «mida Oviir ütleks» vastu.

Proua Oviirile annaksin lahkelt aasta ajakirjandussõbra tiitli, kadestamisväärse vankumatu kindlusega kaitseb seisukohti ja jagab naisliidu nõudmiste kipakaid selgitusi igale küsijale. Viitsib käia igas saates, kuuldemängus ja suhtleb lahkelt trükimeediaga. Küll on mul karvane tunne, et kui see statuut ei muutu, peab ta järgmisel aastal ise Estonia teatri lavale ronima ja aasta ema auraha endale rinda pistma, keegi teine pole ilmselt nõus seda vastu võtma. 

Märksõnad

Tagasi üles