Võrdõigusvolinik aasta emast: isegi ajalooliselt on siinkandis abielustaatus olnud teisejärguline

Liisa Pakosta. Foto: Erakogu

Tänavu 20. korda välja antav aasta ema tiitel on pälvinud varasemast rohkem tähelepanu. Peamiselt on tekitanud tüli naisliidu konkursi nõue, et kandidaat peab olema abielus. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta avaldab lootust, et naisliit võtab tingimustest abielunõude välja, sest suhteseis ei näita vanemlikke oskusi.

Igal mittetulundusühingul on täielik õigus teha konkursse ja seada oma konkursitingimusi nii, nagu nad õigeks peavad. Lihtsalt presidendi osalus selles kenas traditsioonis, mida naisliit on hoidnud, teeb sellest riikliku sündmuse. Seetõttu on põhjendatud ka avalik arutelu. 

Kaasajaks on abielu sisu muutunud - valida saab kolme vararežiimi vahel ja kui abikaasadel on näiteks täieliku varalahususe režiim, siis vastab isegi vabaabielu naisliidu sisulistele eesmärkidele rohkem. Mis aga kõige olulisem, et ema headust ei määra kuidagi see perevorm, milles ta elab, sageli ei saa ema ise seda ka kuidagi muuta ega kontrollida. Üldiselt ongi nii, et konkursside tingimused asjade järgi, mida inimene ise muuta ei saa, ei täida oma eesmärke. Antud juhul on murekoht veel selleski, et ema abielustaatus võib olla lastele isegi kahjulik - näiteks kui ei väljuta vägivaldsest suhtest või kui ema abiellub uuesti - see tegelikult näiteks vähendab laste pärandiosa. On väga oluline rõhutada, et vanema kohustus oma last hooldada ja teda armastades kasvatada ei ole mingis seoses abiellumisega, vaid tuleneb ainuüksi lapsevanemaks olemisest. Praegu kipub jääma isegi nagu eksitavat muljet, justkui oleks lapsel rohkem isa, kui ema on abielus. Rõhutan, see ei ole kuidagi niiviisi seotud. 

Kõige parem oleks, kui meie rahva väiksust arvestades ikka ühine lahendus leitaks ja eri osapooled nüüd omavahel kokku lepiksid - naisliit võtaks abielunõude välja ja kuna sotsiaalmeedias on ka juba usinalt emakandidaate kogutud, siis naisliit paneks nii-öelda ühte patta kokku kõik naisliidu organisatsioonide kui ka sotsiaalmeedias väljapakutud aasta ema kandidaadid ja valiks nende hulgast selle innustava eeskuju, kellele väga tubli ema ja vanaema Kersti Kaljulaid presidendina auväärse hõbesõle annab. Seda oleks meie rahva ühendamiseks väga vaja. Naisliit astuks sellega tegelikult sammu korraga nii edasi kui ka austaks meie esivanemaid, sest isegi ajalooliselt on siinkandis abielustaatus olnud teisejärguline - tanu pani uhkelt pähe ja põlle ette ka naine, kes sünnitas lapse, ent polnud abielus.

Lääne-Euroopa kultuuriruumile tundub selline eesti naiste ajalooline iseseisvus raskestimõistetav, aga soovitan tutvuda meie edukate teadlaste, nagu doktor Merili Metsvahi ja professor Marika Mägi artiklitega, tõenduspõhise materjaliga. Küll oleks hea, kui me nüüd emaduse teemadel ühiskonnas tülli ei jääks ja konkurss ise saaks Eestis elavate emade ilme, sest kõik emad, kelle peres kasvab vähemalt üks hoitud laps, on maailma kõige paremad emad, ning juba aastaid sünnib abieluväliseid lapsi rohkem kui abieludest. 

Mu meelest vajavad kõik need Eesti pealt 60 000 üksikema lausa riiklikku sügava kummardusega vabandust selle eest, et neid on nüüd nimetatud sobimatuteks emadeks, kes igal aastal oma lastele uut isa tutvustavat. See on üldse vale kellegi eraelu avalikult arvustada, aga see on eriti vale kõikide nende laste hingedele mõeldes, kes midagi sellist pidid oma niigi raskustega võitleva ema kohta kuulma.