Eesti ema Dallases: ameeriklaste kõige veidramad kombed

Foto: Pexels / CC0 Licence

Kui ma peaaegu kümme aastat tagasi USAsse tulin, olin ma silmitsi uue elu, traditsioonide ja käitumisviisiga. Portaalis Minu Pere toob Dallases elav eesti ema Roosa meieni mõned huvitavad «faktid» Ameerika ja ameeriklaste kohta.

Ameeriklased tervitavad sind rõõmsalt lausega: «Hi, how are you?» Eestlasena oli esimene mõte, et ossa… Mis see sinu asi on…? Aga viisakas, nagu ma olen, vastasin ilusti küsimusele ühtegi detaili välja jätmata… Nad polnud huvitatud! Mis mõttes? Ise ju küsisid ja nüüd ei tahagi teada või? Tuli välja, et see tervitus on rohkem selline ühes jorus jutt, mis tähendab vaid tere.

Vabandamine ja vabandamine. Viisakad inimesed on head, aga kui kõnnid saialeti vahel, siis igal möödujal pole vaja mulle öelda «Excuse me». See liigne vabandamine… Mul hakkas tekkima juba tunne, et ehk ma olen mõnest kuninglikust perest pärit ja tegelikult on see mingi salajane auandmine.

Portsjonid, mis toidavad pool küla. Esimene lõuna väljas oli suhteliselt tavalises ketirestoranis. Tellisin Caesari salati. Lauda toodi pool aiamaad! Vaatasin kaussi, mis oleks teoorias võinud ka pisikese ämbri ülesandeid täita ja küsisin oma härra käest, et kas see on tervele lauale. Ei saa ju olla et üks inimene selle ära sööb…  Noup, see oli vaid mulle.

Pangandus. See on tegelikult isegi natuke kurb… Eesti on ju nii arenenud, et kui ma nägin tädi kaheksa aastat tagasi toidupoe kassas tšekki kirjutamas, olin ma nagu turist, kes oli valmis kaamera välja võtma ja 394 küsimust esitama. Alles 2016. aastal tulid turule kiipkaardid… Ning 2017. aastal pole ikka veel kõikidel poodidel kaardimakse terminale. Maailma liidrid…

Ameerika ja privaatsus. Valitseb superprivaatsus, aga vetsukabiini piludest näeb ilusasti, kes mida teeb. Ameeriklased on jube privaatsed ning riigis, kus tisse telkust näidata ei tohi, on huvitav, et avaliku vetsu kabiinid on ehitatud viisil, kus teine inimene rõõmsalt sisse näeb.

Loe edasi muudest veidrustest portaalist Minu Pere.