Täna Kumu kunstimuuseumis toimuval projekti «Riskilaste ja -noorte tugisüsteemide väljaarendamine» lõpukonverentsil «Kuidas muuta Eesti laste ja noorte elu riskivabamaks?» ütles vabariigi president Kersti Kaljulaid, et meil on vaja luua lastele nii tiheda silmaga turvavõrgustik, et sealt keegi läbi ei kukuks.
«Rohujuure tasandil toimib meil Eestis palju asju väga hästi,» märkis president Kersti Kaljulaid. «Soovime, et uus põlvkond kasvaks tublideks ja toimekateks inimesteks, kes suudaks edasi kanda eesti keele ja kultuuri kestvust läbi aegade. See on meie siht ja ühine vastutus – luua keskkond, mis soodustaks sellist arengut. Vanglauks teatavasti ei ole väljapääs.»
«Seni on tähelepanu olnud pigem soovil, et lapsi sünniks Eestis rohkem,» rääkis Kersti Kaljulaid. «See on võib-olla natuke võtnud tähelepanu ära nendelt lastelt, kes meil on. Liiga vähe oleme näinud seda, kuidas lapsed ja lastega pered end ühiskonnas tunnevad. Pere materiaalne toimetulek on oluline ja mul on hea meel, et vaeste laste arv on vähenenud. Eesti pole nii vaene riik, kus lapsed peavad nälga tundma. Puudu pole rahast, vaid märkamisest ja aitamisest.»
«Kohalik võim peaks jõulisemalt laste huvide eest seisma ja vajadusel ka sekkuma,» sõnas Kaljulaid. «Vajaduspõhine abi on väga oluline, et läheks ikkagi lastele. Olen mõelnud, miks Eestis ei võiks teiste riikide eeskujul lastetoetust septembris välja maksta särkides ja pükstes. Haldusreformi tulemusena peaks olukord paranema, sest lastekaitsetöötaja puudumine ei peaks olema ühelegi vallale ja linnale vabanduseks. Märkamise kohustus jääb neile, kes on nendele lastele lähedal. Natuke on see meie kõigi süü, kui ei märgata.»
«Me peame õppima märkama ka neid noori, kellele on kodus unustatud öelda, et see vastutus on sinul, et sinu ümber oleks maailm rõõmus,» ütles Kersti Kaljulaid. «Vanemad peavad üle saama sellest pelglikkusest, et nad ei julge küsida abi. On vaja tervet küla, et kasvatada üles üks inimene – see pole 21. sajandil teistmoodi. Tugisüsteemide poole pöördumine peaks olema sama nagu perearstile pöördumine.»
«Imelised aastad andis väärtusliku kogemuse, kuidas vanemlike oskuste arendamine aitab ennetada laste käitumisprobleemi,» lausus president. «Seda ennetust on meil igatahes vaja jätkata. Iga laps vajab tähelepanu nii füüsilise kui ka vaimse tervise osas. Kas lasteaed oskab märgata, et tegemist võib olla erikohtlemist vajava lapsega? Eesti kool ega ükski teinegi kool maailmas ei ole veel vabanenud koolikiusamisest. Sellepärast tuleb ka meil, täiskasvanutel peeglisse vaadata, sest meie vaen ja põlgus võib ka koolikeskkonda imbuda. Ei pea ootama, et mõni konkreetne laps oleks juba komistanud ja kukkunud.»