:format(webp)/nginx/o/2017/04/17/6559603t1h15df.jpg)
On võimatu küündida kõigi nende ilustandarditeni, mis meid tänapäeval ümbritsevad ning kahjuks kulutavad liiga paljud naised liiga palju aega sellele, et vahatada, kitkuda, dieeditada ja kontuurida, et vaid «ilusamad» olla. Muidugi pole tegemist aga mingi moodsa nähtusega.
Läbi aegade on naised üritanud end ootustele vastavaks vormida. Ranker kogus kokku kõige veidramad ilustandardid ajaloost, millest osad on meie jaoks tänasel päeval vaat et täiesti mõistmatud.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/17/6559581t1hda2f.jpg)
Renesanssinaised eelistasid taanduvat juuksepiiri
Kui sa oled kunagi lähemalt uurinud renesanssiajastu portreid, oled ehk märganud, et naised näevad kummalised välja. Tol ajal olid ilu märgiks laiad ja ümarad otsaesised ning naised läksid isegi selleni välja, et oma juukseid välja kitkuda või raseerida, seda vaid selleks, et oma otsaesist suuremana näidata.
Teise maailmasõja ajal värviti jalgu
Teise maailmasõja ajal oli poodidest tihti kaubast puudus, eriti suur defitsiit valitses aga nailonsukkade osas. Ometi peeti hädavajalikuks, et jalad näeksid välja «päevitunud» – efekt, mille andis sukkade kandmine. See tõi kaasa kümnete jalavärvimiskomplektide poodidesse jõudmise. Aastal 1942 kirjutas ajakiri Life, et kui värvimistöö õigesti ette võtta, siis «ei märka ka kõige uurivam maskuliinne pilk vahet värviga kaetud jalgade ja sukkpüksis jalgade vahel».
:format(webp)/nginx/o/2017/04/17/6559603t1h15df.jpg)
Iidsed maiad vormisid laste koljusid
Umbes 1000 eKr valitses iidsete maiade kultuuris huvitav praktika – beebide koljud seoti laudade vahele, et neid vormida. Seda tehti nii poiste kui tüdrukutega, mis laseb arvata, et eesmärgiks oli ilu. Ka paljud teised rahvused on sarnast teed läinud, näiteks hunnid, inkad ja mõned Põhja-Ameerika indiaanihõimud.
Hiina küünetrend: mida pikem, seda parem
Hiinas on pikaajaline pikkade küünte traditsioon. Nii mehed kui naised kasvatasid Quingi dünastia ajal küüned 20-25 sentimeetri pikkuseks ning mõned naised kandsid kullast küünekatteid, et oma hinnalist, aga ebamugavat maniküüri kaitsta. Küüned olid märgiks, et tegemist on piisavalt rikaste inimestega, kes ei pea end füüsilise tööga vaevama ning nende eest kannavad hoolt teenrid.
/nginx/o/2017/04/17/6559621t1hc39c.jpg)
Keskajal tegid kõhulihaste asemel ilma sääremarjad
Neil päevil on naiste jalad üliseksualiseeritud, kuid keskajal ning 18. sajandil olid just meeste sääremarjad ilu etaloniks. Mehed kandsid sukki nagu naisedki, et oma säärtega edvistada ning mõnikord kasutasid isegi patju, et lihaseid suuremana näidata. Kuningas Henry VIII oli kuulus oma eeskujulike sääremarjade poolest.
/nginx/o/2017/04/17/6559627t1he58f.jpg)
Renesanssiajastul oli ripsmed out
Euroopa naised ei kitkunud kesk- ja renesanssiajal välja mitte ainult oma juukseid, vaid ka ripsmeid. Nimelt olid ripsmed seksuaalsuse ja seega amoraalsuse sümboliks, kuid moes oli just «värske nägu».
Jaapani naised tahtsid musti hambaid
Ei viitsi hambaid pesta? Jaapanis oleks sulle olemas alternatiiv! Tuhandeid aastaid on jaapani naised oma hambaid tahtlikult pärast abiellumist mustaks värvinud. Praktika oli käigus veel ka 19. sajandil ning see oli ilu ja abielusidemete sümboliks.
/nginx/o/2017/04/17/6559631t1h6b8e.jpg)
Ilulapid olid ülitrendikad
18. sajandil hakkas taanduma varasem värske näo trend ning naised hakkasid kandma rohkelt meiki. Samuti tulid moodi ilulapid – kangast lapikesed, mis kinnitati näole. Neid oli olemas mitme kujuga: tähed, ringid, ruudud ning see, kuhu sa lapi kinnitasid, omas samuti tähtsust. Lapp huule kohal andis märki flirdist, paremal põsel aga sümboliseeris abielu.
Veenid rindadel olid moekad
17. sajandi Inglismaal tulid moodi üsna laiad dekolteed ning rindade eksponeerimine sai hoo sisse. Samal ajal oli moes kahvatus, mis näitas jõukust ja viitas, et tegu on piisavalt rikka inimesega, kes ei pea õues aega veetma – töölised teevad tema eest kõik vajaliku ära. Et rõhutada kahvatut nahka, maalisid naised oma rindadele sinise värviga veene ning kasutasid ohtralt puudrit.
/nginx/o/2017/04/17/6559633t1h5a64.jpg)
Viktoriaanlikul ajastul tegid miskipärast ilma erootilised ehted
Viktoriaanlik ajastu võib esmapilgul tunduda karm, tagasihoidlik ning puritaanlik – näidati nii vähe nahka kui võimalik. Samas muutus põgusalt viktoriaanlikul Inglismaal populaarseks oma suguelundeid augustada. Jõukad naised kandsid niburõngaid, sageli neid omavahel ketiga ühendades. Mehed aga augustasid peenisepäid, mis väidetavalt pidi aitama kaasa ajastu kitsaste pükste kandmisel. Augustamisstiili nimi on tänase päevani «prints Albert», räägitakse, et temagi uhkeldas just säärase ehtega püksis, kuigi linnalegendi kohaselt oli rõnga eesmärk aidata liiga suurt riista kuidagi paremini kinnitada, et see kitsastest pükstest liialt välja ei paistaks. Ajaloolased pole legendile aga tõendeid leidnud.
Indiaanihõimud eemaldasid kubemekarvad
Kui kolonialistid Ameerikasse saabusid, šokeeris neid kohalike tava ära kitkuda välja kõik häbemekarvad. Thomas Jefferson ütles, et nende jaoks olla karvane keha häbiväärne. «Nad ütlevad, et see muudab nad sigade sarnaseks ning seetõttu kitkuvad nad välja kõik karvad, niipea kui need on ilmunud.»
Kreeklased armastasid korralikku kulmu
Kreeklaste arusaam «jõukulmust» oli omalaadne – antiik-Kreekas peeti naiste puhul kokkukasvanud kulme märgiks intelligentsist ja puhtusest. Kui naine ei suutnud ise säärast kulmu kasvatada, kasutasid nad pigmenti, et see endale joonistada.
/nginx/o/2017/04/17/6559667t1h3eb9.jpg)
Tangi dünastia armastas ümaraid põski
On olnud aegu, kus kõhn figuur pole sugugi olnud iluideaaliks. Hiina Tangi dünastia valitsemise ajal (618-907AD) peeti ilusaks lopsakaid naisi, kel olid laiad otsaesised, ümarad näod ja eriti just ümarad põsed.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)