Marin põrutab: ahistamine pole mitte kunagi okei, sellega ei tohi leppida!

Foto: Vida Press

Pikema sissejuhatuseta räägin ahistamisest. See rõve tunne, millega ei tohi leppida. 

Omades suuri rindu ja voolujoonelist ümarat tagumikku, on võhivõõrad mind korduvalt ahistatud. Seksistlikud ebaterved märkused, viled, käperdamised. Õnneks on seda nüüd harvemaks jäänud, loodetavasti seoses ühiskonna üldise normaliseerumisega. Ja väga loll on minust nii öelda, aga sellised juhuslikud kontaktid on sihipärase ja pikaajalise ahistamisega võrreldes kergemad taluda. Tegelikult ei tohiks ükski ahistamine okei olla. Saite aru, eks. Kui olete häirijale teada andnud, et tegevus teile ei meeldi ega sobi, aga see jätkub, ongi tegu ahistamisega. Ärge süüdistage ennast ega teisi ohvreid, ärge vabandage ahistajat välja sellega, et ta on heatahtlik ja võib-olla armunud. Enesekehtestamine on vajalik oskus igasugustes suhetes, kaitsmaks ennast nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kümmekond aastat tagasi oli mul pesuehtne jälitaja. Mees, kes oligi südamepõhjani armunud ja ei osanud oma ühepoolsete tunnetega hakkama saada. Või mis iganes tema peas toimuda võis, ma ei ole pädev diagnoosima. Aga mu kolmandal korrusel asuva korteri ukseni viis lilleõitest palistus, igal trepiastmel üks õis. Kõrvalmaja väikepoes, kust paar korda nädalas sigarette käisin ostmas, ulatas müüja mulle ehtekarbikese kullast ripatsiga, keegi sümpaatne härrasmees oli selle sinna jätnud, paludes see mulle edasi anda, kui järgmisel korral tulen. Kui sõbrannale külla läksin, sain SMSi sisuga, et teab minu asukohta ja uuris, kuidas pidu on. Lillekullerid kontoris olid tavalised, vahepeal jällegi saatis vabandava sisuga e-kirju, kus selgitas, et soovib mulle vaid head, unistab minu kõrval ärkamisest ja sooviks enim olla minu elukaaslase asemel. Jah, olin ka siis suhtes.

See imelik jälitaja kruttis mu ajud nii sassi, et ei julgenud kohe ka mehele rääkida sellest hullukesest, tagantjärele ei saagi aru, mida täpsemalt kartsin. Midagi sellisest klassikalisest ohvrimõtlemisest minus oli, kus kartsin enese süüdistamist kellegi võrgutamises ja provotseerimises. Jabur. Pikaajaline probleem lahenes ülirahumeelselt peale vestlust oma abikaasaga, kes tegi sealsamas pikema jututa kõne sellele õnnetule armastajale. Korra veel nägin seda jälitajat, aga enam ei kuulnud kordagi, ka tähelepanuavaldused, mida meisterlikult peitma ja varjama olin õppinud, lõppesid.


Mitte nii peenelt ja rafineeritult, aga siiski, sain kuu aega tagasi hakkama külgelööva kolleegiga, kes liigset ja läilalt lipitsevat tähelepanu pööras. Komplimentide kogus, mis mulle päeva jooksul osaks sai, oli samas suurusjärgus Anne Veski hittide arvuga. Väga selge piir minu jaoks, et üks üliharv kahemõtteline märkus on veel okei, aga kõik üle selle liigne ja häiriv. Tassis mulle kohvi, jagas meelitusi, tegi oma sotsiaalmeediasse postitusi, kui õnnelik on ta oma uuel töökohal, nii suurepärase, kauni, targa ja andeka naise läheduses. Külma tõrjuva olekuga püüdsin asjast üle olla.

Edaspidi järgnesid mitte nii juhuslikud puudutused, patsutused ja üldse sattus haiglaselt tihti minu isiklikku ruumi. Kuna see oli minu jaoks nii ootamatu, segadust tekitav ning veider, ei osanud muud teha, kui kurta sõbrannadele ja kallimale stiilis «ma ei tea, kas kujutan ette, või…». Mees võttis stoilise rahuga teema kokku, et kui mulle ei meeldi, mis töökaaslane teeb, peaksin seda esimese sammuna selgelt väljendama. Vajadusel selgitama nagu mudilasele või eakale mitu korda, rahulikult, aga kindlalt, kui ka see ei mõju, kraad kangemad meetmed tarvitusele võtma. Sõbrannad soovitasid üldjoontes sama, lisaks vajadusel rõhutada oma õnnelikku ja olemasolevat suhet. Noh, siin ma nüüd olen. Esiteks viiakse mind igal hommikul kontori akende alla ja hüvastijätt toimub kordi kirglikuma suudluse saatel, kui tavaliselt head-aega-musid on. Et ikka kõik jõuaksid näha. Lisaks rääkisin tööl elevusega, et hakkame elukaaslasega varsti abielluma. Tegelikult pole see tõsi ja tunne on veidi, nagu omaksin enese lohutamiseks väljamõeldud sõpra, kuid pole viga, ülikoleeriline ja ülevoolavate tunnetega kolleeg on mind rahule jätnud.

Nüüd aga olen langenud eriti visa ahistamise küüsi. Tüütab ta mind enamasti telefoni teel, harvem meilib. Olen öökimiseni palunud, et ta lõpetaks, olen korduvalt eiranud neid kõnesid. Jaheda viisakusega teada andnud, et ei soovi rääkida ei täna, homme ega edaspidi. Anunud, et unustagu mu number ära. Nõrkusehetkel röökinud torusse, et ei taha neid kuradi helistamisi, need tõesti segavad mind. Arusaadavatel põhjustel helistab ta enamasti keset tööpäeva, aga olen olnud sunnitud nende tõttu ärrituma ka puhkepäevade ennelõunal. Kelle poole veel ja kuhu peaksin pöörduma, et ma ei soovi neid toidulisandeid, meenemünte, aurahasid ega soodsat naistepesu? See telemarketing oma isegenereeritavate andmebaasidega, kust väidetavalt mu telefoninumber leitakse, ajab mind hulluks!