Seetõttu, kui me jõudsime legaalsesse ikka, ütlesid nii tema kui minu vanemad mitmel puhul, et me salaja ei abielluks – terve elu on veel ees ja ega see noorepõlvevärk pidama jää. Meile tegi see hoopis nalja, sest abiellumisplaane meil polnudki.
Rääkisime küll sel teemal, eriti kui meie sõbrad – kes vanemate, kes naissoost osapoole survel – 18-aastaselt abiellusid ja seejärel ruttu lahutasid. Küllap me oleme mõlemad veidi protestimeelsed, sest abielluda sellepärast, et justnagu peab ning et minust ausat naist teha (misasja?), ei pidanud me üldse argumendiks.
Veel enam meeldib mulle ka mõte, et tempel passis ei muuda kedagi truuks või heaks abikaasaks. Hoopis nii, teineteisele vabadust andes, on palju vahvam suhtes olla. Nii et me lihtsalt unustasime selle teema kui ebaolulise.
Vaid siis, kui mõni austajanna Alekseid piiras, oli mul raske oma armukadedusega toime tulla, sest ametlikult oli ta ju vaba inimene ja eks ma ikka kartsin teda kaotada. Kuid mul on lõputult vedanud selle teispoolega. Mult on küsitud umbusuga, kas ma siis tõesti ei taha abielluda ja kanda tema nime. Miks mitte, muidugi! Aga kas see muudab meie jaoks midagi?
Mõned aastad hiljem muutus vanemate laul vastupidiseks: «No, millal te juba abiellute?» Eriti raske oli mõista meie vaba staatusega suhet eakamatel sugulastel, kelle noorepõlves muudmoodi ei saanudki ju. Aleksei vanaisa nimetas mind toredaks seltsimeheks ja tegi näo, et ta ei mõista, mida noored salaja teevad