Ilona Toots: miks ma veel Budõlini nime ei kanna

Aleksei ja Ilona Foto: Erakogu

Kui me Alekseiga kunagi ammu käima hakkasime, olin mina 17 ja tema 16. Nähes meie suhte tõsidust ja intensiivsust, ehmatasid vanemad natuke ära. Minu omad nimetasid meid isegi noorteks vanainimesteks, sest me tegime kõike üksmeelselt koos, nagu oleks meil selja taga vähemalt nelikümmend aastat abieluõnne, kirjutab Aleksei Budõlini kaasa Ilona portaalis Minu Pere.

Seetõttu, kui me jõudsime legaalsesse ikka, ütlesid nii tema kui minu vanemad mitmel puhul, et me salaja ei abielluks – terve elu on veel ees ja ega see noorepõlvevärk pidama jää. Meile tegi see hoopis nalja, sest abiellumisplaane meil polnudki.

Rääkisime küll sel teemal, eriti kui meie sõbrad – kes vanemate, kes naissoost osapoole survel – 18-aastaselt abiellusid ja seejärel ruttu lahutasid. Küllap me oleme mõlemad veidi protestimeelsed, sest abielluda sellepärast, et justnagu peab ning et minust ausat naist teha (misasja?), ei pidanud me üldse argumendiks.

Veel enam meeldib mulle ka mõte, et tempel passis ei muuda kedagi truuks või heaks abikaasaks. Hoopis nii, teineteisele vabadust andes, on palju vahvam suhtes olla. Nii et me lihtsalt unustasime selle teema kui ebaolulise.

Vaid siis, kui mõni austajanna Alekseid piiras, oli mul raske oma armukadedusega toime tulla, sest ametlikult oli ta ju vaba inimene ja eks ma ikka kartsin teda kaotada. Kuid mul on lõputult vedanud selle teispoolega. Mult on küsitud umbusuga, kas ma siis tõesti ei taha abielluda ja kanda tema nime. Miks mitte, muidugi! Aga kas see muudab meie jaoks midagi?

Mõned aastad hiljem muutus vanemate laul vastupidiseks: «No, millal te juba abiellute?» Eriti raske oli mõista meie vaba staatusega suhet eakamatel sugulastel, kelle noorepõlves muudmoodi ei saanudki ju. Aleksei vanaisa nimetas mind toredaks seltsimeheks ja tegi näo, et ta ei mõista, mida noored salaja teevad

Minu vanaema torises pehmelt, et me oleme abieluta nagu kassid aia all. Nad muretsesid, see oli armas ja arusaadav. Kui selgus, et meil sünnib laps (olin siis 26), hoogustusid jutud uue isuga. Ent me ei tundnud vajadust ametliku paberi ja pulmapeo järele. Lapsed kannavad niikuinii uhkelt isa nime.

Kohe kindlasti pole me kunagi mõistnud kedagi hukka, kes abiellub ning oleme vastupidi olnud siiralt õnnelikud abiellujate üle: see on imeilus armastuse pidu, eriti juhul, kui pruut ja peigmees on tõeliselt armunud. Oleme saanud osa nii mõnestki sellisest kaunist sündmusest ning rõõmustame sõprade üle, kes abielus või abieluta on koos pea sama kaua kui meiegi.

Miks tahetakse abielluda?

Põhjuseid abieluks on erinevaid – mõne jaoks on asjade selline käik põhimõtteliselt ainuõige; kes tahab külalistele oma rahakoti suurusega vastu pead virutada; kes abiellub seepärast, et pruut kasvatab kõhtu; keegi näitab oma staatust ühiskonnas ja mõni käib üldse kahekesi vaikselt registreerumas. Alati on meeldejäävaimad siiski need sündmused, kus kiirgab südamlikkust, armastust, hoolimist ning see ei sõltu üldse peo mõõtudest.

Meie jaoks ongi määrav see tunne ja kui me kunagi tunneme, et nüüd võiks ja oleks ilus just meie kahe jaoks, siis me jõuame ka sinnamaale. Kuid veel me ei ole selle sisse astunud.  Ehkki, kord kui olime heade sõpradega USAs, tuli meil neljal korraga pähe minna ja abielluda just nüüd ja kohe Ameerika moodi! Selgus, et vereanalüüsidele ja paberimajandusele kulub terve päev kaunis Floridas ning me siirdusime hoopis randa.

Selles oleme me Alekseiga üksmeelsed, et tundub täiesti ebaratsionaalne lüüa letti hiiglasuur summa, et üks õhtu valge kleidiga keksida salatikausside vahel. Palju arukam on võtta ja sõita kahekesi reisile, tekitada teistmoodi mälestusi oma ilusast päevast.

Aga kõik ei ole muidugi sellega nõus ning mõne jaoks pidu kahekesi ei asenda sõpru, sugulasi, kolleege – kõik arusaadav. Nii näiteks olime hiljuti vapustavas aseri pulmas, kus beebidest kaheksanda põlvkonna onudeni oli külalisi kokku 356 – nende traditsioonide kohaselt oleks teisiti olnud lihtsalt võimatu.

Mõnikord olen ikka fantaseerinud, kuidas Aleksei teeb mulle romantilise ettepaneku ja kuidas me kaks sammume voolavates valgetes riietes pehmel liival lõputu loojangu poole, lained riivamas sääri ning päike nilpsamas päevitunud põski…

Loe edasi portaalist Minu Pere.