/nginx/o/2017/04/21/6571859t1h64e8.jpg)
Teatavasti on ju Eesti maailma naba ja triibuseelikute patendile lõi pitseri Kaali meteoriit. Moemaailmas ei tea Eesti triipudest siiski keegi suurt midagi. Küll aga tuntakse triipe, mille andis maailmale Itaalia perefirma Missoni. Arter käis Milano lähistel Missoni vabrikus vaatamas, kuidas sünnivad ilmakuulsad triibud.
/nginx/o/2017/04/21/6571863t1had8f.jpg)
«Aa, Missoni! Need teevad ju ainult triipe!» Nii olevat läinud sajandi 1950ndatel Itaalias hüüatatud, kui Missonist juttu tuli. Tõsi mis tõsi. Missoni kudus triipe. Üksnes triipe. Viiekümnendad olid Itaalias veel sõjajärgselt trööstitud ning 1953. aastal asutatud Missoni perefirma lihtne kudumismasin oskas kududa ainult triipe. Ei midagi muud.
Kuna vahendid olid sõna otseses mõttes piiratud, tuli välja mõelda, KUIDAS neid triipe kududa. Ja selles ei leidu Missonile seni vastast. Perefirma juhtivad disainerid on läbi aja olnud pereliikmed ning võib oletada, et värvid, siksakid ja pöörane fantaasia on kirjutatud selle Lombardia perekonna geneetilisse koodi.
50ndate lõpus kujundas Missoni tolle aja kohta radikaalse triibukleidi. Kujutage ette, kootud kleit, pikitriipudega! Meile tundub see praegu täiesti tavapärane, kuid tolle aja moes oli see midagi enneolematut. Ja nagu edulugude puhul ikka, läheb vaja õnne ja juhust. Nii läks ka triibukleidiga, mis pereliikme, firma ühe omaniku ja pikaaegse peadisaineri Luca Missoni sõnul sattus Milanos õigele moelavale. Edasi läks triibuline lumepall veerema. Triibukleit meeldis publikule, peagi tuli peadpööritav edu Ameerikas ning kümme aastat hiljem oli Missoni Ameerika moeajakirjade, eriti Vogue’i lemmiklaps. 70ndad – võite isegi arvata! – oli Missoni hallutsionogeenselt värvikireva triibumoe absoluutne kõrgaeg. Nüüdseks on see Itaalia bränd end moeilma esimese klassi vagunis vääramatult sisse seadnud.
/nginx/o/2017/04/21/6571945t1h3d66.jpg)
Tippkvaliteedis käsitöö
Milano lähistel künkanõlvadel paiknevad Missoni vabrikuhooned on inimlikes mõõtmetes ja meenutavad suuruselt pigem moodsaid Kalamaja kortermaju. Seintel ronib luuderohi ja akendest avaneb romantiline vaade ümbruskonna mägedele. Perekonnas on alati olnud häid aednikke ning seetõttu kulgeb jalutuskäik ühest tootmishoonest teise kevadrohelises pargis.
Kõik, mis Missonis toimub, on kõrge kvaliteediga käsitöö. Toorainena tuleb majja ainult niit ja lõng. Kõik muu alates disainist ja kootud kangast kuni valmis rõivani valmib siinsamas kohapeal. Kudumistoas koob mitu pikka rida masinaid süvenenud lõginal, seina ääres kõrguvad riiulid valmis kangastega, siinsamas kontrollivad terava silmaga prouad valguslaual kanga kvaliteeti. Ühes järgmistest tubadest tõstavad kaks prouat triikimismasina tööpinnale kangavorsti – või kuidas teisiti nimetada kitsast kokkukeerdunud kudumit, mis alles triikimislaual õige mõõdu ja kuju saab. Kangas mõõdetakse millimeetri pealt, iga volt ja ebatasasus silutakse ülitäpselt veatuks. Viimistlustööks võetakse aega, kiirustades jääks kõrge kvaliteet püüdmatuks.
/nginx/o/2017/04/21/6571931t1hc679.jpg)
/nginx/o/2017/04/21/6571935t1h77e4.jpg)
Meie külaskäigu ajal käib tehases tavaline sügistalvise hooajakollektsiooni tootmine ning pildistada võib vabalt ja niipalju palju kulub. Veel paari nädala eest, kui lõpusirgel oli ühe moeshowʼ ettevalmistus, lubati külalistel parimal juhul ukse vahelt kiigata, pildistamisele ei võinud mõeldagi. Moemaailma tootmissaladused on kallid, oi kui kallid. Meidki juhatatakse ühte ootamatult väiksesse tuppa, kus erandlikult palutakse mitte pildistada. Seina ääres põrandal maas on hunnikutes moejoonised, ühe paberipaki nurgale on asetatud seemisnahast meesteking, et joonised tuuletõmbusega minema ei lendaks. Siin toas töötavad Missoni disainerid. Kolm tätoveeritud kutti tõusevad ja seisavad maailma kõige sõbralikuma itaalia naeratuse saatel nii, et joonistuslaudadel olev jääb täpselt nende varju. Professionaalsus ka sellises pisiasjas. (Mis ju tegelikult pole kaugeltki pisiasi.)
Vabrik nagu õmblussalong
Triibukangast juurdelõikus on otsast lõpuni käsitöö. Lõigatakse vaid kaks kangakihti korraga, sest neli kihti võivad üksteise suhtes juba nii palju nihkuda, et kvaliteet poleks enam vastuvõetav. Üks ettevõtte omanikke Luca Missoni räägib, kuidas ta sai lapsepõlve suurima peapesu selle eest, et võttis juurdelõikuskäärid ja lõikas nendega paberit. Käärid peavad siin olema üliteravad ning kõik juurdelõigatud detailid klappima täpselt rõiva triibutegumoodi.
/nginx/o/2017/04/21/6571937t1h809f.jpg)
/nginx/o/2017/04/21/6571943t1h83c6.jpg)
/nginx/o/2017/04/21/6571949t1h4d1d.jpg)
Juurdelõikuslaua kõrval laiub õmblustuba. Need naised siin masinate taga on oma ala suurmeistrid. Iga Missoni õmblejanna oskab õmmelda kõiki parasjagu tootmises olevaid mudeleid. Ja ühes hooajakollektsioonis on naiste-, meeste- ja noorterõivad. Mis aga eriti oluline: iga õmbleja oskab rõiva valmis teha algusest lõpuni. Ei mingit liinitööd ega masinlikuks õpitud operatsioone, töö käigus vahetavad õmblejannad vaid õmblusmasinaid. Kui otsustate kunagi Missoni kleiti kanda, siis teadke, et kuskil Lombardia mägedes on üks itaallanna, kes selle kleidi teile õmbles.
Kuid mis siis sellel kevadelsuvel moes on? Triibud mõistagi. Siksak. Natuke ruutu. Ja värvid. Suuremad kui elu!
/nginx/o/2017/04/21/6571879t1h0a7d.jpg)