Kohtutäitur: võlgnik on paha ja sissenõudja hea. Või oli see vastupidi?!

Foto: Vida Press

Vanemate kooselu lõppemisega kaasnev segadus lastega peres puudutab lisaks täiskasvanud inimestele ka lapsi. Ühiselt tuleb leida lahendus nii lapse elukohale kui ka kohtumistele lapsest lahus elama jääva vanemaga. Lapse parimates huvides on see, kui vanemad suudavad saavutada tema edaspidise kasvatamise, sealhulgas suhtlemise, korraldamiseks rahumeelsed kokkulepped, kirjutab Tallinna kohtutäitur Risto Sepp Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

Säilitades endise abikaasa või partneriga teineteisest lugupidavad suhted, on kõigil ühise pere endistel liikmetel lihtsam harjuda uue elukorraldusega. ÜRO lapse õiguste konventsioon annab igale lapsele õiguse suhelda mõlema vanemaga ning näeb ette mõlema vanema vastutuse lapse üleskasvatamise ja arendamise eest, nähes ette, et nende tähelepanu keskpunktis peavad olema lapse huvid. Ka lastekaitseseaduse § 5 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Perekonnaseaduse § 116 sätestab selgelt mõlema vanema kohustuse ja õiguse oma alaealise lapse eest hoolitseda.

Kuidas oma õiguste eest seista?

Olen täheldanud lapse mõjutamist, sagedamini just lapsest lahus elava vanema avalikku halvustamist lapse juuresolekul pere, lähedaste või tuttavate ringis, millega kaasneb ka lapsega koos elava vanema enda paremaks pidamine teisest vanemast. Seda ei saa tolereerida.

Vahel ei õnnestu hoolimata ühe või mõlema poole püüdlustest teineteist austavaid suhteid hoida ja lapsega koos elav vanem loob takistusi lahuselava vanema suhtlusel lapsega. Enne kohtusse pöördumist tasub mõelda, kas takistused on tegelikud või pigem solvumisest tingitud ning konfliktolukorda saaks siiski lahendada kohtuväliselt, näiteks muu asjatundliku nõustamise abiga. Kui vaoshoitud emotsioonidega läbirääkimised siiski oodatud kohtumisteni ei vii, võib siiski olla vajalik asuda oma õiguste kaitsele asudes algatada kohtumenetlus lapsega suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Siiski tuleb enda kui vanema õigusi kaitstes hoida esiplaanil lapse huve. Kohus juhindub otsuse tegemisel esmajoones lapse huvidest, kuid arvestab ka teiste osaliste vajadusi. Kohtuotsuse jõustumisel peab lapsega koos elav vanem asuma täitma suhtluskorda ehk võimaldama lahus elaval vanemal minimaalselt kohtuotsuses määratud ajal ja viisil lapsega kohtuda. 

Kui lapsega koos elav vanem ei asu kohtuotsust täitma ehk vaatamata jõustunud kohtuotsusele keeldub lahus elaval vanemal lubama lapsega kohtuda, on jõustunud kohtuotsusega võimalik pöörduda kohtutäituri poole, kelleks on lapsega koos elava vanema elukohajärgne kohtutäitur. Kohtutäiturite kontaktid on leitavad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja veebilehelt. Kuigi vanema ja lapse suhtluse võimaldamise täitemenetlus on tõenäoliselt emotsionaalsem teistest kohtutäituri poole pöördumise põhjustest, tuleb kasuks mõista, et täitur juhindub oma tegevustes täitemenetluse seadusest ja viib läbi selles ettenähtud toiminguid.

Lapsega suhtluskorra täitemenetluste arv on tõusuteel

Alates 2017. aasta algusest olen kohtutäiturina algatanud lapse suhtluskorra küsimustes neli menetlust. Seda on käesoleva aasta esimese kolme kuuga juba kolm korda enam kui varem terve aasta jooksul kokku. Nii progressiivsest täitmisele esitatud menetluste arvu tõusust võib järeldada inimeste kasvanud teadlikkust, julgust ja õiglustunnet.

Ühes menetluste arvu suurenemisega on tekkinud aga ka olukordi, kus täitemenetluses kasutusele võetavad meetmed võlgniku ehk lapsega koos elava vanema mõjutamiseks panevad viimase aga majanduslikult raskesse olukorda, kus kannatajaks jääb laps, kelle parimate huvide eest seismiseks täitemenetlus justkui algatati. Nii tõi ajaleht Postimees 1. märtsil 2017 avalikkuseni juhtumi, kus lapsest lahus elav vanem on suhtluskorra täitmiseks pöördunud kohtutäituri poole, kes kasutab kaks korda nädalas võlgniku mõjutamiseks sunniraha. Kohtutäiturid on asunud sunniraha otsuseid sundtäitma ja seadnud emale kuuluvale kinnisvarale selle kasutamise keelumärke. Seega võib lapse parimates huvides sisse seatud suhtluskorra täitmisel minna sundmüüki lapse kodu, mis omakorda ei ole kindlasti lapse parimates huvides.

Sellise juhtumi ajakirjanduses kajastamise järel algatas justiitsminister Urmas Reinsalu 9.märtsil 2017. aastal ümarlaua, kus käsitleti lapsega kohtumise problemaatikat nii kohtumenetluses kui selle järgnevas täitemenetluses.

Kohtunikud ja kohtutäiturid tõdesid ühiselt, et lapsega suhtlemise menetlused on keerulisimad nende praktikas.

Kuidas käituvad protsessiosalised menetluses, mille esemeks ei ole asi, vaid on laps?

Lapsega suhtlemise küsimustes toimuva kohtu- ja täitemenetluse teevad keeruliseks vanemad. Harmooniliselt igapäevarõõme ja -muresid koos lastega jagavad perekonnad ei mõista ilmselt, kui radikaalselt võivad muutuda arusaamised vanemate lahku kolimisel. Seda nii teineteise mõistmise suhtes, aga eriti laste kasvatamise seisukohalt.

Kui varemalt oldi üksmeeles, millises lasteaias laps käima peab, kuidas end musikaalselt või füüsiliselt treeninguga harib, siis lahku kolides võib orkaaniks paisunud tüli tegelik põhjus peituda kollastes kummikutes, mis ei sobi kuidagi lapse iseloomuga. Vähemalt ühe vanema arvates. Ja nii edasi.

Enamus peresid lepivad, vähemasti inimväärse suhtluse määras. Harjutakse lahus elamise olukorraga, kuigi mingi jälg jääb sellistesse peredesse kindlasti ja eriliselt kannatavad lapsed. Minu kohtutäituri praktika algusaastatel tuli mul lapsega suhtlemise korda lahendada umbes ühel korral aastas. Tänaseks on sellised juhtumid muutunud kahjuks sagedasemateks.

Proovin järgnevaga hinnangut andmata kirjeldada viimase aasta jooksul kogetud menetlustega seonduvat. Seda nii võlgniku kui ka sissenõudja perspektiivis täitemenetluses.

Võlgniku reaktsioon ja roll menetluses

Lapsega suhtlemise menetluses on erinevalt elatise menetlusest võlgniku rollis lapsega kooselav vanem. Reeglina on selleks ema, harvemini on selliseks võlgnikuks isa.

Kui kohtutäitur on täitemenetluse avanud, saab võlgnik sellest teada täitmisteate saamisega. Nii imelik kui see ei näi, on võlgnikud täitmisteate saamisest reeglina väga üllatunud. Mõneti ei tohiks see küll nõnda olla, sest kohtumenetlus on ju juba läbitud ja lastega suhtlemise menetlustes kestab see tavaliselt pikemalt kui kolm kuud ning isiklik kohalviibimine on nõutav. Seega ei tohiks algatatud täitemenetlus kuidagi uudisena tulla. Panen vanematele südamele, et lapsega seotud vaidlustesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt. Juba kohtumenetluse algusest tuleb arvestada võimalusega, et vaidlus võib lõppeda kooselavat vanemat millekski kohustava lahendiga. Seega tuleb ennast sellise lahendi tekkimiseks ja lahendi saabumisel ka selle kohaseks ja lapse huve järgivaks täitmiseks ette valmistada.

Täitmisteate isiklikult kättetoimetamine

Täitmisteate kättetoimetamiseks on erinevaid viise ja võimalusi, kuid oluline on, et teade jõuaks selle tegeliku saajani ehk vanemani, kes lahendit täitma peab asuma. Ideaalis võiks lapse suhtluskorda tagava lahendi täitmisel teade jõuda võlgnikuni vahetult kohtutäituri kaudu, sest siis saab täitur koheselt selgitada menetluse tõsidust, võlgniku osalust ning tagajärgi kui lahend jääb kohtutäituri viidatud ajal täitmata.

Seetõttu olen lapsega suhtlemise lahendites pidanud vajalikuks kutse isiklikku kättetoimetamist ilma ette teatamiseta. Leian, et lapse igapäevase elukeskkonna võimalikult autentsel kujul fikseerimine on oluline hilisema objektiivse pildi kujutamisel. Kindlasti võib ka võlgniku seisukohast toimetuste virr-varris koheselt teadet vastu võtta üsnagi ebameeldiv, kuid samas puudub võlgnikul sellises situatsioonis ettevalmistus, mille korral tehislik viisakus hägustaks tegeliku pildi.

Olen täitmisteate üleandmise püüdnud teha võimalikult «pehmeks» ning soovinud leida kontakti nii lapse kui ka võlgnikuga. Seetõttu ei piirdu teate üleandmine ukse vahelt piilumise ja kähku allkirja kättesaamisega, vaid varun alati teadlikult aega nii võlgniku kui ka eriti lapse ära kuulamiseks. Töökogemus kohtutäiturina on näidanud, et täiskasvanu võib ka ette hoiatamata saabunud täitmisteate korral kiiresti olukorraga kohaneda, kuid lapsed on ehedad. Seetõttu ei tule võlgniku võimalik «teatrikool» talle kasuks lapse juuresolekul –  lapsesuu teadupärast ei valeta. Ka ei vabasta lapse mõjutamine võlgnikku lahendi täitmise kohustusest.

Võlgniku esmane kohustus lapsega suhtlemisel on olla toeks lapse uuesti kohanemisel vanemaga, kellega laps koos ei ela. Sellele rõhub ka kohus kogu menetluse kestel ja sama jätkub ka täitemenetluses. Tihtilugu on kohtulahendis märgitud ka võlgniku kohustus teha kõik endast sõltuv, et puuduksid takistused lapsega suhtlemise korra tagamisel.

Menetlustes, mis jõuavad kohtutäituriteni, on tihtilugu olnud suhtluse vahe lapse ja temast lahuselava vanema vahel liiga pikk. Vanemate lahku kolimisel imikueas olnud laps ei mäleta vanemat, kellega ta koos ei ela, eriti kui viimasest kohtumisest on möödas enam kui kolm aastat.  Siin on võlgniku kaasabi ülimalt oluline.

Olen täheldanud lapse mõjutamist, sagedamini just lapsest lahus elava vanema avalikku halvustamist lapse juuresolekul pere, lähedaste või tuttavate ringis, millega kaasneb ka lapsega koos elava vanema enda paremaks pidamine teisest vanemast. Seda ei saa tolereerida, kuna võlgnikud muudavad sääraselt käitudes lapse arusaamist tegelikust olukorrast.

Sissenõudja reaktsioon ja roll menetluses

Mõistetav on lapsest lahus elava vanema soov võimalikult palju lapsega koos aega veeta. Kindlasti mõtlevad emad või isad enamuse oma päevasest ja võib juhtuda, et ka öisest ajast oma lastest – mida koos teha või kuhu minna. Pean kurbusega tõdema, et pikale veninud ja sageli sapiseks kujunev vaidlus on teinud oma töö ning kahjuks ei anna sissenõudjad enamasti oma käitumiselt võlgnikele eeskuju.

Ei saa just erijuhuks nimetada menetlust, kus juba algfaasis nõutakse lapsega suhtlemiskorra mittetäitmisel esimesel võimalusel sunniraha rakendamist. Minu töökogemuse hulka kuulub ka juhus, kus sunniraha rakendamist paluti ennatliku meetmena ehk sooviti seda rakendada enne võlgnikule täitemenetlusega antava õiguse suhtlemiskorra lahendite vabatahtlikuks täitmiseks möödumist. Mõistan, et sissenõudja kannatus on jõudnud viimase piiri lähedale, kuid arvestama peab ka võlgniku ilmset segadust, pahameelt ja solvumist, mis säärase «ristisõja» kuulutamisega lapsega suhtlemise korra täitmisel kasuks ei tule.

Pean enne täitemenetluse algust sissenõudja ärakuulamisel temalt oluliseks küsida, kas tegemist on sooviga karistada võlgnikku või sooviga asuda vanemana tegelikult osalema lapse kasvamisprotsessis. Sellel küsimusel on väga tugev mõju. Isegi, kui täitmisavalduse koostamise hetkeks on sissenõudja soov moondunud varasemast lapsega koosolemise pakkumisest võlgniku karistamiseks, kaineneb sellise küsimise peale reeglina mõistus ja meenuvad ka algsed eesmärgid.

Mõistetavalt on täitemenetluse eesmärk võimalikult kiire olukorra lahendamine, kuid lapsega suhtluskorra täitmiseks on vaja aega ja eelkõige kannatust.

Hoolimata vanemate omavahelisest lahkhelist, peab lapsele jääma võimalus isa kui ema hoolitsusele.

Soovitan lapsega suhtlemise menetluses nii sissenõudja kui võlgniku rollis olijatel püüda enam inimlikult mõista teist poolt. Ka siis, kui teise vanema isikuomadused tunduvad sobimatud, tuleks mõelda lapse parimatele huvidele, milleks on kindlasti suhtlemine nii ema kui ka isaga.

Artikkel ilmus projekti «Hea nõu lastega peredele» raames.