Sellise juhtumi ajakirjanduses kajastamise järel algatas justiitsminister Urmas Reinsalu 9.märtsil 2017. aastal ümarlaua, kus käsitleti lapsega kohtumise problemaatikat nii kohtumenetluses kui selle järgnevas täitemenetluses.
Kohtunikud ja kohtutäiturid tõdesid ühiselt, et lapsega suhtlemise menetlused on keerulisimad nende praktikas.
Kuidas käituvad protsessiosalised menetluses, mille esemeks ei ole asi, vaid on laps?
Lapsega suhtlemise küsimustes toimuva kohtu- ja täitemenetluse teevad keeruliseks vanemad. Harmooniliselt igapäevarõõme ja -muresid koos lastega jagavad perekonnad ei mõista ilmselt, kui radikaalselt võivad muutuda arusaamised vanemate lahku kolimisel. Seda nii teineteise mõistmise suhtes, aga eriti laste kasvatamise seisukohalt.
Kui varemalt oldi üksmeeles, millises lasteaias laps käima peab, kuidas end musikaalselt või füüsiliselt treeninguga harib, siis lahku kolides võib orkaaniks paisunud tüli tegelik põhjus peituda kollastes kummikutes, mis ei sobi kuidagi lapse iseloomuga. Vähemalt ühe vanema arvates. Ja nii edasi.
Enamus peresid lepivad, vähemasti inimväärse suhtluse määras. Harjutakse lahus elamise olukorraga, kuigi mingi jälg jääb sellistesse peredesse kindlasti ja eriliselt kannatavad lapsed. Minu kohtutäituri praktika algusaastatel tuli mul lapsega suhtlemise korda lahendada umbes ühel korral aastas. Tänaseks on sellised juhtumid muutunud kahjuks sagedasemateks.
Proovin järgnevaga hinnangut andmata kirjeldada viimase aasta jooksul kogetud menetlustega seonduvat. Seda nii võlgniku kui ka sissenõudja perspektiivis täitemenetluses.
Võlgniku reaktsioon ja roll menetluses
Lapsega suhtlemise menetluses on erinevalt elatise menetlusest võlgniku rollis lapsega kooselav vanem. Reeglina on selleks ema, harvemini on selliseks võlgnikuks isa.