Moodne naine: Jüri Mõis, te ajate mul südame pahaks

Protseteerija selle aasta naistepäeval New Yorkis "Päev ilma naisteta" meeleavaldusel Foto: Vida Press

Ma olen mõne aasta pärast kolmkümmend ja just mõtteviisi pärast, mida viimastel päevadel on meedias esitanud mehed nagu Jüri Mõis, ei näe ma võimalust lähiajal lapsi saada. «Mina teenin rohkem, aga naine kulutab rohkem,» sõnas Mõis enesega rahulolevalt TV3 uudistes. «Kus siis tähtsam pool on, kas see, kes rohkem teenib või see, kes rohkem kulutab?» Mõisa arvates pole siin küsimustki, tema on tähtsam. 

Lugupeetud Mõis, ma mõtlen viimastel päevadel teie peale. Näiteks siis, kui loen artikleid koduvägivalla käes kannatavatest naistest, kel ei ole mingit võimalust algusest alustada, sest traditsiooniliste peremudelite tõttu on rahakott ja võim kodus härra käes. Rusikas ka. Või kui ma mõtlen kullakaevajatest, kes tunnetavad oma väärtust ainult võrdelises suhtes oskusega lajatada näkku võltsripsmed ja aheldada ankurbeebiga enda külge mõni misogüünist ärimees.

Vaadake, Mõis, kui te ütlete, et mehed tahavad rohkem teenida ja naised peavad nautima võimalust vaba olla, on mul tunne, et te ei mõtle minust kui inimesest, vaid asjast. Mul on selline tunne, et mis iganes ma oma karjääris saavutan – ja saavutanud olen mitte ainult oma vanuse ja soo kohta, vaid ka päris maailma ja suurte poiste liigaga võrreldes väga palju –, mõtlete te ikka minust kui asjast.

Ma olen pärit väga vaesest perekonnast, milles ei ole muidugi erilist üllatust – üheksakümnendatel kasvatigi vaesuses. Vaatasin teismelisena klassiõe juures MTV kanalilt Ameerika rikaste ja kuulsate elu ning ise sõin kodus emaga kuivi makarone ja mõtlesin, et need kaks reaalsust asuvad ju samal planeedil, samas universumis. Neid peab olema võimalik kuidagi kokku viia. Minu elu ei pea olema ainult vaesus Tallinna kehvades linnaosades, kui maailm on raha täis.

Nullist üles

Mingil veidral kombel, ilmselt oma enda suguvõsa tugevaid naisi vaadates, ei tulnud aga selle pealegi, et tee õnneni seisneb õige abikaasa valimises. Ma tahtsin ise midagi saavutada, nii et ma hakkasin õppima. Mul ei olnud mitte kusagilt ligipääsu ei kahtlastele vabariigi algusaastate äridele ega päritud miljonitele, aga mul oli pea.

Käisin keskkoolis, tegin ühes ülikoolis ühe kraadi, teises teise, samal ajal töötasin alati täiskohaga ja mitte ettekandjana, vaid hoolega silmas pidades erialalist kogemust. Karjääriredel algab nullist ja mul ei olnud midagi selle vastu, et pidin alguses kõige madalama pulga peal tihti naeruväärse raha eest ülemustele teeneid tegema, kui pälvisin seeläbi olulisi kontakte ning kogemusi.

Praeguseks olen ma juba ligi viis aastat koolidest väljas olnud, mul on oma firma, lugupeetud kliendid ja koostööpartnerid, mind kutsutakse minu ala konverentsidele kõnelema. Ma teenin piisavalt, et pidada ülal end, maksta palka assistendile ja koristajale, toetada vanu vanemaid, investeerida. Jah, ma ei ole pannud alust pangale ega saanud ministriks, aga olen oma elu üle sellest hoolimata uhke. Viieteistkümne täiskasvanuaasta jooksul olen liikunud ühest sotsiaalsest klassist teise ja sellise asjaga ei saa paljud hakkama.

Ja siis avan ma õhtul uudised ning näen, kuidas teie, lugupeetud ärimees Mõis, mulle vastu naerate ja ütlete, et islamiriigis paneksid võrdõiguslikkusevolinikud end põlema, kui nad peaksid naistele mingit võrdsust nõudma.

Mulle öeldakse tihti, et mul on olnud õnne, on vedanud, et ma olen oma eluga jõudnud nii kaugele, sellise eduni. Jah, iga inimese enda asi on, kas ta usub mõnd klassikalist religiooni, new-age posijaid või karmat, aga mind ajab selline õnnest rääkimine alati marru. Sest mulle tuleb meelde too esimese korraliku töökoha keskealine ülemus, kes mind üritas jõulupeol käperdada ja pärast mu keeldumist lahti lasta. Või kuulujutud, mis minuni siiani jõuavad, kus arutatakse, millise oma mentori armuke ma ikkagi olin. Või isa küsimused suguvõsa pidudel, et millal ma siis peret loon, kui nii palju töötan. Või kõik need hilisõhtud, varahommikud, ära jäänud puhkused ja nädalavahetused, mis ma olen veetnud töölaua taga või klientide käsi surudes.

Aga mis siis, kui tulevad tütred?

Jah, millal ma selle pere siis loon, kui ma pean alati tegema ennast tõestama, alati veel rohkem tegema? Alati tähele panema, et ma ei oleks oma tegevusala ilmselges meestemaailmas ja poisteklubis liiga seksikas, aga piisavalt tore ja meeldiv. Alati päev enne tähtaega tööga valmis saama, et keegi ei võiks kommenteerida, et naised ikka ei jõua. Alati võtma ekstra hetke, et ainult mehi täis koosolekusaalides, kus peale minu seelikut kannab veel ainult mu enda assistent ja kliendi sekretär, end autoriteetseks muuta.

Sest see pole absoluutselt oluline, et ma olen alati kõigist oma konkurentidest parem, edukam, tublim, kompetentsem, korrektsem, kui minu kõrval on vanemad mehed, mehed nagu teie, härra Mõis. Sest kui ka kliendid on mehed, ja tavaliselt nad seda on, keskealised mehed valitsevad maailma, siis ma tean, mida minust mõeldakse.

Minust mõeldakse, et mida ta ometi rabeleb. Miks ta ei «lase meestel ennast tunda meestena, mehed tahavadki rohkem teenida». Need olid teie sõnad. Ja need ajavad mind oksele, sest kui teie arvates peaksin mina mingis vanamoodsas šovinistlikus mõttes naiseks jäämiseks ja pere loomiseks teiesuguse mehega paari minema, olen parem üksi.

Palgalõhe mõttes ei ole ma hea näide, sest oma palga määran ma ise. Ma olen ennast nii tippu töötanud, et saan seda endale lubada, ma tean oma väärtust. Aga ühiskond, kus siiani on liikmeid arvamustega nagu teie omad, muudavad mu elu põrguks. Ma pole ausalt öeldes hetkel kindel, kas tahangi sellisesse maailmasse lapsi sünnitada. Mis siis, kui need tütred tulevad? Kas te saate aru, härra Mõis, kui raskeks te nende elud teete?