Maarja Kupits: inimesed, jätke ometi lapse kaotanud ema rahule!

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Ühel naisterahval meist kõikidest mitte väga kaugel, arvatavasti maksimaalselt paarisaja kilomeetri kaugusel, on täna elu raskeim hommik. Ta ärkab, võimalik, et rohtudega esile kutsutud unest täis halvemal juhul jampslikke viirastusi, paremal juhul täiuslikku tühjust, ja esimesed paar õndsat hetke ei tule talle ehk kohe meeldegi, mis eile juhtus.

Võib-olla tervelt paar imeliselt õnnelikku sekundit jõuab ta unesegasena eesseisvaks päevaks plaane teha ja korraks mõelda, et huvitav, mis kell on, kas laps on juba ärganud... ja siis saab ta uuesti läbi elada seda, kuidas ta maailm parandamatult ja tagasipöördumatult algosakesteks lõhustus. Tema last ei ole enam ja ükskõik, mida talle öeldakse või tehakse, kas ja kuidas teda selle eest karistatakse, jääb ta alati selles ennast süüdistama.

Ma tean, et nagu ikka, leidub inimesi, kes leiavad, et asja eest süüdistab. Nagu ikka, ei pea need head inimesed paljuks kätsatada midagi omaenese lollusest ja lapsetapjatest. Lugesin selleteemalisi sõnavõtte populaarsest perefoorumist ja need jäid mulle pähe keerlema ning ei andnud enam rahu. Tahate, ma ütlen teile, kes on lapsetapja? Lapsetapja on võõra imiku purjus peaga surnuks sõitnud Kristian. Lapsetapja on võõra tütarlapse purjus peaga surnuks sõitnud Andrus. Naine, kes paneb oma lapse vankriga õue magama, nagu ta on võib-olla sada korda teinud ja naastes avastab sellesama lapse elutu keha basseinist, on… ilmselt hullumas. Võib-olla juba hullunud.

Jah, tuleb täpseid asjaolusid teadmata nõustuda, et nii tuulise ilmaga last õue magama panna ei olnud parim mõte. Tuleb nõustuda ka, et igasugused veeaugud laste perimeetril on välismaa keeles accident waiting to happen ja kuidas mõned lapsevanemad seda taluvad, ma ei tea. Samas ei tundu eluliselt usutav, et ema vaatab situatsiooni enda ümber, tajub potentsiaalset ohtu lapsele, aga kehitab õlgu ja läheb tuppa – las ta olla. No ei tundu usutav.

Seega on alust arvata, et ümbrus näis emale piisavalt, harjumuspäraselt turvaline. Võib-olla oli see saatanlik veeauk lapsevankri algsest asukohast justkui piisavalt kaugel? Võib-olla oli see üks, eriti tugev ja halva nurga all puhunud tuuleiil, mis vankri jumal teab kuhu saatis? Võib-olla…?

Ema oleks siiski pidanud ohtu märkama, te ütlete? Mõistlik inimene suudab ette näha seda, teist ja viiendat? Hea küll. Lapsevanemad, tuletage meelde, mitu korda on teie lapsega midagi juhtunud. Kui suur osa neist õnnetustest on sellised, mille kohta te ei ole pidanud pärast ütlema või mõtlema «ma ju ütlesin»? Kui suurt osa neist õnnetustest oleksite te saanud ette näha? Ja ausalt, palun.

Ilmselgelt, need asjad pole võrreldavad. Aga kuhu ma sihin – kõike ei ole võimalik ette näha. Päris paljusid asju on, tõesti. Aga elu on vahel väljamõeldisestki veidram ja sündmuste jada, mille vallandajaks võib olla mõni tühiselt imepisike asi, võib välja viia äärmiselt uskumatute tulemusteni. Pealegi kehtivad lisaks tavapärastele füüsikaseadustele jätkuvalt ka Murphy seadused ja mõne inimese puhul avalduvad need eriti tugevalt. Kindlasti teavad paljud kedagi sellist, kes ühe korra millegi vastu eksib ja kohe ära karistatud saab. No näiteks ületab ühe korra kiirust ja jääb kohe vahele või muud taolist.

Ma rõhutan igaks juhuks, et ei õigusta kindlasti pahatahtlikku rumalust, absoluutselt mitte. Aga naise, ema ja empaatiavõimelise inimesena hakkab mul sellele loole mõeldes iga kord silmanurkades natuke imelik. Peast jookseb läbi sada erinevat mõtet, aga ükski neist ei ole, et saaks see hirmus inimene ikka oma hooletuse eest korralikult karistatud!

Kuidas karistada inimest, kelle jaoks on kõige hullem asi maailmas juba juhtunud? Või mis olulisemgi – milleks? Et teised sellest õpiks? Kas selleks on vaja näidispoomist emale, kes peab kõikide nende sadade mõtete, luupainajate ja süüdistustega edasi elama? Mida see annaks? Kas keegi arvab tõesti, et siis muretseksid emad oma laste pärast ja hoolitseksid nende eest karistuse hirmus kuidagi rohkem? Päriselt?

Ma ei hakka soovima, et õelad inimesed oma rohtu maitsta saaksid, kaugeltki mitte. Sellist hingevalu ei peaks keegi kunagi tunda saama. Selle asemel soovin ma rohkem empaatiavõimet. Ja anna meile andeks, sest me ei tea, mida me teeme…