Psühholoog soovitab: mida rahulolematuse needusega pihta hakata?

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Unista suurelt! Ära lepi vähesega! Sa oled parimat väärt! Küll sa ükskord selle päris õige kaaslase / töö / elukoha / käekoti leiad, tuleb vaid otsida! Sellised soovitused ja hüüatused võivad kõlada tõeliselt innustavalt ja enesekindlust tõstvalt. Paljud meist ongi oma unistustes ja sihiseadmistes liiga arad ning madal enesehinnang kipub toredat elu takistavat liigset tagasihoidlikkust toetama. Paraku on maksimalismil – kui seda liiga tõsiselt võtta – oma varjukülgi, millest needsamad innustajad enamasti ei räägi.

Maksimalist pole rahul heaga. Ta tahab vaid parimat ja on valmis selle leidmiseks-saamiseks väga palju aega kulutama. Ta on superpõhjalik. Veebipoodides šopates püütakse leida maksimaalselt soodsat diili. Internetis ja päriselus veedetakse kõvasti aega, et leida see ideaalne kaaslane – ükski vähemideaalne ei sobi. Üks füüsilise aktiivsuse äpp vahetatakse kohe välja teise vastu, kui too tundub natukegi ägedam. Osturallid ja hullud päevad kammitakse korduvalt läbi, et avastada, kus on ikka odavam. Lapsele kooli valides ollakse masenduses, sest igal eliitkoolil näib ikka mingi puudus ka olevat ning oh häda, kui üks on välja valitud ja lapsuke sinna ei pääse. Kõike kogu aeg võrreldakse, sest on tunne: kuskil on see absoluutne ideaalvariant olemas.

Kui ideaalse otsimisega liiale minnakse, siis kõige halvemal juhul ei võta maksimalist üldse ise otsuseid vastu. Suur hirm teha halbu otsuseid võib olla halvav – seega jätab ta otsused teiste teha või juhuse hooleks. Talle tundub, et ta ise ei suuda kogu olulist infot nagunii kätte saada ja analüüsida. Ta pole tehtud valikutega rahul ja teab väga hästi, et oleks saanud paremini, aga vähemalt pole ta ise vastutav.  Hädaparast rahuldust pakub tunne, et kritiseerida saab teisi, otsustajaid.

Sellist piduriks saavat maksimalismi kohtab eri kohtades. Kui kõrgkooli- või erialavalikul kimpu jäädakse, siis tehakse kiire otsus, tuginedes vanemate soovitustele. Kui partneri valikul näib õige leidmine jube keeruline, siis minnakse paari sellega, kes taas vanematele või sõpradele meeldib – või siis teeb otsuse unustatud või purunenud kondoom. Kinnisvara ostes on eelleping juba tehtud, aga ometi vaatab uue pinna teoreetiliselt õnnelik omanik igaks juhuks veel netist huvitavaid pakkumisi – ja teinekord tühistabki tehingu... Aga uut ometi ei tee. Noor, kelle jaoks hingelähedase ja samas head teenistust võimaldava ameti leidmine on nii ülioluline ja seetõttu keeruline, et koju vanemate rahakoti peale ta superametit ootama jääbki. Töörabamisest väsinud tippjuht, kes unistab päästvast puhkusereisist, kus ihu ja hing ükskord ometi värskendust saaks – aga kartes, et sellise reisi leidmine võib olla võimatu, ei reisi üldse kunagi kuskile. Mitmekülgselt võimekas inimene, kes mängib mõtetega ühte ja teist korda saata... Aga kartes aega kulutada tegevusele, kus tema anded päriselt avalduda ei saa, ei tee midagi.

Rahulolematuse needus

Kui maksimalist valiku siiski teeb, siis on tema needuseks rahulolematus – isegi kui valikul pole vigagi. 2006. aastal ajakirjas Psychological Science avaldatud uuringus said maksimalistidest tudengid (kes otsisid just seda parimat tööd) küll teistest 20 protsenti kõrgema palga, aga olid nii töö endaga kui tööotsimise protsessiga palju vähem rahul. Seega kulub valiku tegemisele palju aega, ollakse hirmul ja süüdistatakse ennast, et parimat otsust ei suudeta teha ja head tunnet ei saabu kunagi. Ülemõtlemise tõttu võivad vahel otsused ka viltu minna – lähtudes ühe kriteeriumi järgi parima lahenduse leidmisest unustatakse kõik muu.

Kannatada võib ka maksimalisti isiklik elu. Mingi hetkeni võib tema põhjalikkus tunduda võluv ja näib teisele poolele viitavat, et kallim on üks tõsine inimene, kes otsustades ei torma. Kui aga otsustatud ei saa mitte suuri, elusaatust mõjutavaid asju (mille puhul võibki mõelda, et need võtavad aega) vaid tunde ja tunde kulub iga riidetüki, teleprogrammi või retsepti valimisele ja kui kiirustama ergutada, on kuri karjas ja närvid läbi – selline suhe on kõike muud kui pingevaba. Kui partner oli leitud juhuse või vanemate abil ja kuskil sees on kibedus teadmisest, et parimast variandist on asi kaugel, võivad tulemuseks olla osalt ka kättemaksuks ja mässuks loodud kõrvalsuhted.

Kui märkame endas kalduvust igal pool maailma parimat lahendust leida või parimat otsust teha, siis saame ise ebamugavaks osutuda võivat harjumust ohjata.

Esimene asi on proovida aktsepteerida, et iga asi mingis mõttes parim asi on kindlasti oma miinustega (nt kui maailma kõige ideaalsemal kaaslasel muid vigu polegi, siis see mure jääb ikka, et taolist imeinimest võivad endale himustada väga paljud teisedki). Kui peame tegema väikseid igapäevaseid otsuseid, siis võiks sättida selleks kindla ajalise piiri (nt ei võrdle võrgus sooduspakkumisi kolm päeva, langetame ostuotsuse pigem kolme tunniga). Tõsisemate otsuste tegemise hõlbustamiseks mõtleme välja ja paneme kirja olulisemate variantide plussid ja miinused ning prioriteedid (milline omadus on oluline, milline mitte nii väga). Kui meil on olemas ebamäärane ettekujutus mingist ideaalsest variandist ja ise miinuste leidmisega hakkama ei saa, kutsuma hea sõbra või pereliikme appi.

Ja veel üks väärt soovitus maksimalistidele – tuletame meelde kõiki neid asju, mis meil elus hästi on ja püüame tänulikud olla.