Tuttav karjatas hiljuti seoses kuuma päevapoliitilise teemaga: kas need inimesed – ta luges üles viis-kuus nime, kes jagasid tema seisukohta – on kõik lollid? Pean tunnistama, et päris mitu neist on minu arvates tõesti keskpärased mõtlejad ja ühe tarkus ei küündinud käsitletava teemani. Samas, kes olen mina seda hindama?
Shakespeare ja Horatio ütlesid (Georg Meri tõlkes):
/.../ Pea, viirastus! / Kui sul on hääl ja voli rääkida, / siis kõnele! / Kui mingi asi õigeks seada on, / mis sulle rahu tooks ja mulle au, / siis kõnele! / Kui tead sa riiki ähvardavat saatust, / mis etteteatuna on välditav, / oo, kõnele! / /.../
Jääb ainult mõelda, mis oleks võinud saada sellest kurbmängust, kui Horatio oleks vannutanud viirastust vaikima ja see olekski teda kuulda võtnud. Eks Hamlet muidugi mossitas nagunii, aga tumeda tondi ässitamiseta jäänuks võib-olla hulk verd valamata. Tõsi, väga tõenäoliselt oleks valatud lihtsalt teiste inimeste verd.
Küsimus, kas vaikida või rääkida, jääb vist igaveseks lahendamata – kumb oleks õndsam? Igatahes, kuidas me ka ei valiks, kuulamise osakaalu – ehkki sedagi rõhutavad kõik – ei ole võimalik üle tähtsustada. Eks ma püüan ise ka. Kuidas see mul välja kukub, eks teised otsustavad.