Liina Valner: võidab see, kelle käes on rahakott?

Foto: Katy Spichal / PantherMedia / Scanpix

Kui Väike Mees ja Väike Naine kolmeaastasteks  said, siis otsustasin, et on paras aeg neile rahateenimise võlusid tutvustada, kirjutab Liina Valner portaalis Parim Aeg.

Palusin neil ühel hommikul klotsid põrandalt ära korjata ning lubasin tasuks 20 senti. Mees käivitus kohe: alguses korjas klotse tükitööna, ent suht ruttu adus ta, et efektiivsuse näitajad paranevad mõnda abivahendit kasutades – otsis mu koristustarvikute kapist kühvli ja harja ning sai kiirelt tööga ühele poole. Andsin talle teenitud palga ning mehe silmad lõi kohe särama, misjärel palus lisatööd, mida ta ka sai. Samal ajal asusin mina otsima naist, kes oli järsku kuskile kadunud.

Jõudnud tuvastada, et lastetoas teda ei ole, väljubki vannitoast särasilmne, kuumast vannist kaunilt õhetav väike daam.

«Ma käisin vannis!» ütleb ta üleolevalt, eeldades, et keegi ju ei saanud sellest ise aru. Palub nuusutada juukseid, kas ikka on piisavalt lõhnavad.

«No selge, aga kas sa nüüd siis ka veidi koristad, et raha teenida? Kohe lähete ju issiga poodi!»

Naine toetub korraks diivani servale, krutib sõrmede vahel niiskeid juukseotsi, mõtiskleb veidi ning vaatab rahuoleva ilmega iga naise jaoks imelist vaatepilti:  tööd rabavat meest.

Lõpuks otsustab ühe (ÜHE!) klotsi siiski tooli alt eemaldada, kuigi ta teab, et ta saab selle eest ainult 5 senti ning sellega ei saa poest poolt kommi ka.

Poodi mineku aeg on kätte jõudnud ning mul terendab ees arvatavasti 30 minutit aega iseendale – mõnus!

Hommikukohv rahulikult joodud ning duši all käidud ja naasebki poest  õnnelik perekond. Esimesena uhkustab oma saagi üle Väike Mees: pulgakomm ja jogurt.

«Nii tubli poiss, näed siis, kui tore, kui on oma raha, eks!» kiidan teda südamerahus.

Ja siis ilmub esikust Väike Naine ning üllatus, üllatus: täpselt sama noosiga!

«Nu kallike, kust sina siis raha said?» pärin ma muiates.

«Poisid andsid jou,» ütleb ta üleõla ning kiirustab laua taha kingitud saaki mekkima.

Ma ei tea, kas ma olen siin varem maininud, et nad mõlemad ütlevad «ju» asemel «jou» tänase päevani (nelja-aastased) juba 2kaheaastastest saati ning mõnda konteksti sobib see ikka ülihästi...

Mingi aeg hiljem Nõmme turu kohvikus, kus me sageli käime, on mehel endiselt raha väärtus paremini selge kui naisel.

Siseneme ning aksessuaarid kiirustavad kohe jäätiseleti juurde.

Mees tutvub erinevate valikutega ning uurib siis minu käest: «Emme, kas see jäätis maksab palju raha?»

«No ikka, kõik asjad maksavad raha!»

Mees valib sobiva välja – siirdume kassasse.

Väike Naine on aga salamahti mahlakülmikust juba sobiva kõrrejoogi välja valinud, istub rõõmsalt laua taga ning vaatab jooki limpsides unistades aknast välja.

Hõikan väikest naist, et «Uu, kuule kallike, selle joogi eest peab maksma ka!» ning palun ta siis endaga kassa juurde kaasa, et poolenisti tarbitud jook kinni maksta.

Väike naine on tooli külge tardunud, suunurgad alla veninud ja silmis  jube pettumus: «Ma lähen üldse siit kohvikust minema!»

«Miks siis kallike? Ei pea ju minema – tule lihtsalt siia ja ma maksan joogi eest ära, sest nii peab. Kõikide asjade eest peab maksma.»

«Ei tule ma kuskile!!! Ma lähen siit kohe minema, sest te kõik koguaeg käsite mul maksta!» on segaduses naine taaskord välja vihastatud.

Kõige tipuks üks lugu sellest ajast, kui nad nelja-aastasteks said.

Loe edasi portaalist Parim Aeg.