Marin mõtiskleb: kas ma olen emaks saamiseks liiga loll?

Foto: Svetlana Mandrikova / PantherMedia / Scanpix

Sõbrannadega arutame juba ammu, kas ma olen mitteemalik naine või just absoluutne kanaemaduse supernäidis. Kuna mu bioloogiline kell otsustavalt kõrva ei tao, et munasarjadel oleks aeg sihipäraselt funktsioneerima hakata, väitsin kuni eelmise aastani raudkindlalt, et pole minus seda va emageeni. Samas tean, et olen selline hoolitsevat tüüpi, kes oma tibudel – nii töökaaslastel kui sõpradel – valvsalt silma peal hoiab. Pealtnäha naine nagu rotveiler, aga loen alati peolt lahkujatele sõnad peale, et ettevaatlikult sõidaksid, tellin taksod kellele vaja, joogised sõbrad viin isiklikult koju ja kes minust linna maha jäid, on sunnitud mulle helistama ning teada andma, kui koju, turvalisse keskkonda, on jõudnud.

Olen ühes seltskonnas kuulnud pealt kahe venna omavahelist ärplemist laste arvu üle. Üks oli ühe, teine viie lapse isa. Ühe lapse isa teatas siis onuheinolikult teisele: «Mõtle, kui palju suurem tõenäosus on, et mõnest sinu lapsest saab pätt, narkomaan või muidu ludri.” Ja raisk, kui hinge see mulle, suvalisele kõrvalseisjale, läks. Ütleja oli muidugi lausidioot, see selleks, aga juba see tunne, mis mind, lastetut, valdas... Et kuidas saaksin endale iial andeks anda, kui vaatamata minu parimatele kavatsustele, oskustele ja plaanidele ei tule minu ihuviljast ühiskonna parim eksemplar?

Olen veendunud, et mind ümbritsevad täielikud superemad, kõik puha minu vastandid oma tubliduses. Mina olen laisk, isekas, mugav, armastan vabadust ning praegust elustiili, kui on juba veidi aega ning raha, et mitte pidevalt homsele mõelda ning muretseda. Kui šimpansil värvida huuled punaseks, ei muutu ta silmipimestavaks kaunitariks, vaid jääb endiselt ahviks, kellel on lihtsalt värvitud huuled. Minuga on samamoodi. Mis asja ma teesklen, et olen kohutavalt kohusetundlik – ei suuda ju lõputult. Kas ma üldse oskaksin või suudaksin paremini?

Hoolimata enda kiireks kohanejaks pidamisest, kruttis üle-eelmise nädala kellakeeramine minu päevarütmi täiesti sassi. Ei, ma ei olnud hommikuti unine. Ma olin nädal aega järjest 24/7 nagu soe surnu, see ei olnud isegi miinimumi peal eksisteerimine, mis minuga toimus. Kohutav nädal, soigusin oma jõledast enesetundest kõigile, kes ette sattusid ja vähegi kuulata viitsisid. Millal need lapsevanemad endisesse elurütmi tagasi saavadki? Kui lapsed 10+ aastased on? Pigem ehk siis, kui kodust välja kolivad? Õugaaaaad, kardan, et ma ei ole selleks valmis. Millal ma siis väsinud olen või kuidas see etteplaneeritud laisklemine käib, et saadan lapsed vanaema juurde ja siis saan veidi logeleda? Pigem ka siis ei logeleks nagu veteranemade pealt vaatan, vaid hõiskaksin rõõmust, et saan kodus koristada, duši alla käia või kivinäoga diivanil lesida ja tetrist taguda, sest aju muud ei võta.

Tänane küünilisus mulle veel kätte maksab!

Teate neid numbrimärke, mis vankritele-kärudele külge monteeritakse? Lapse nime ja sünniajaga? Kõik need ninnunännud beebipesad, lutiketid, pitsivahused hällikardinad ja muu selline kraam. Pean neid praegu naeruväärseteks ja isegi veidi nagu halva maitse võrdkujudeks. Aga mis kõige hullem minu enda jaoks – olen suht kindel, et rase olles keeraksin ise ka oma praeguse mõtlemise osas kannaka ja mingi seni välistatud vidin (või need kõik) minu koju ja titeni jõuavad. Seda, et tütre korral ma teda satsidesse ei mässi, ei hakka ma ette kujutamagi. Olles ise paras pulstiharakas (jah, mul on garderoobis umbes 150 kleiti ja 50 paari kingi), ongi liig loota, et maimukese kuidagi vaeslapse rolli jätaksin, isegi kui armastusest, hoolivusest ja mõistlikule tarbimisele viidates suvalisi masstoodangu hilpe kottide kaupa koju ei tari.

Kurikuulsad rasedafotod, mis on tehtud stuudios, sokkides lambanaha peal seistes, naisel kõhu ümber roosa või helesinine lehv, mees moodustab armastavalt kallistades oma sõrmedest naise kõhu kohale südame ja nurgas on rekvisiidina miniatuurne titevanker. Need ei meeldi mitte ühelegi mittelapsevanemale. Ka paljud mammad peavad neid liiga kitšiks, et neisse hästi suhtuda. Aga pooled esmarasedad siiski murduvad ja tunnevad, et ilma selliste jäädvustusteta ei saa see lapsuke sündida. Kas ka mina, Brutus…? Kahtlen, aga ei imestaks. Sõbrad jätaksid mind ilmselt siis ühekaupa maha, aga kui endale midagi pähe võtan, ei kuula niikuinii kellegi nõuandeid vaid võtan neid tüütu targutamisena.

Kas ma olen emaks saamiseks liiga loll?

Vaatan praegu tuttavaid emasid kui üliinimesi, sest ma ei tea üldse selliseid asju, mida emad teadma peavad! Mis palavikurohud ja teadmised toitmisest, tõbedest, vannivee temperatuuridest, arstidest ja arengust? Kust ma tean, et ma ise need õigel ajal selgeks saan, et lapsele edasi anda? Mis järjekorras neid püreesidki lisatoiduna andma peaks ja mis mu suurima varandusega juhtub, kui saab kaheksakuuselt mingit purgimöksi, mis on mõeldud alates kümnendast elukuust või midagi taolist? Äkki talle ei meeldi, kuidas ma unelaulu laulan? Äkki ta ei harju iial lasteaias käimisega, aga ma ei saa ju koduseks jääda? Rinnapiima ja ensüümide tootlikkuse seosed, kas selleks on üldse võimalik valmis olla? Vaktsiinid! Mul ei ole täna nende osas väljakujunenud arvamust, sest pole piisavalt kursis, kas ma võin nii väikeste teadmistega üldse lapsevanemaks saamisele mõelda või oleksin ohtlik ja loll mamma? Iseendale ei annaks ma kindlasti andeks, kui oma vale valikuga lapsele liiga teeksin, aga kust ma enne otsustamist kõige puhul tean, et see pikas perspektiivis parim on?

Olen oma parimad emakssaamise aastad vist selles mõttes maha molutanud, et selline nooruse uljus ja julgus on ammu möödas, järele on jäänud reaalsed kahtlused, praktilised tüütud olmemured ja kotiga kahtlusi. Loodan, et see va tänapäeva meditsiin beebipeletite näol alt ei vea ja ma ennast enne täielikku valmisolekut kahte triibuga rasedustesti ei leia põrnitsemast.

PS See lugu oli juba valmis kirjutatud, kui käisin Dagmar Lambi raamatu «Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud» esitlusel. Ja mul on südamest hea meel selle ilmumise üle. Minu raamaturiiulis puudub eneseabiõpikute sektsioon, aga vaikimisi ning nurkapidi liigitan nimetet teose sinna. Annab julgust ja kindlustunnet, et teadmised emadusest pole kõik kaasa sündinud, vaid heaks emaks kasvab koos lapsega ja vahel läbi hingepiinadegi.

Armastusega

Marin

Marin on homme külas ka «Naistejuttude» saates, kus tulevad ka lasteteemad põgusalt arutlusele. Kuula kindlasti!