Abiks võiks olla, kui mõtleks meie nn reisikäitumisest selles kontekstis, et milliseid vajadusi ta rahuldada aitab või millistele hirmudele viitab.
Oletame, et keegi tahab pidevalt reisidel käia ilma partnerita, kuigi paarisuhe näib muidu igati tore. Selle taga võib olla soov iseseisev olla, oma aega saada ja vajadus sõltumatult tegutseda. Aga kuskile võib olla ka mõne varasema kogemusega seotud hirm, et ühise reisimisega seotud ootamatused ei tee paarisuhtele head. Ega ilmaasjata öelda, et kui tahad partnerit tõeliselt tundma õppida, minge koos reisile. Partneri tundmaõppimine aga võib ju kohati päris hirmus mõte tunduda – mis siis, kui me avastame, et kallim käitub uutes olukordades tõeliselt vastikult või ei saa tema peale kindel olla? Veab kriitilisel hetkel alt? Unistaksite meeleldi romantikareisist, aga teate, et olete vaatmisväärsustest või rannal peesitamisest igal õhtul nii roidunud olnud, et romantikaks pole mingit viitsimist? Vahel kardetakse ka näiteks, et teine pool on liiga kontrolliv, ei huvita teda plaanid üldse või peab pidevalt tema hakkamasaamise ja lõbu eest hoolitsema. On kahtlus, et huvid on võib-olla ikkagi erinevad või kui kogetakse uusi emotsioone, siis tahaks neid jagada – aga pole kindel, kas teine ikka mõistab. Võib-olla on kuskil ka hirm, et tavaoludest natuke erinevates tingimustes ja ninapidi koos olles tuleb rohkem tülisid.