Eesti ema Dallases: elu pärast lapse surma

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Time heals all wounds… nii ta on, aeg parandab haavad. Jäävad armid… Kuidas sa nendega edasi elad, on sinu otsustada. On võimalus, et peidad neid terve elu ja hiilid mööda elurada, või paned värvilise plaastri peale ja naudid seda teekonda. Enne päkesetõusu on ikka kõige pimedam! Kuidas lapsekaotusejärgselt eluga edasi minna, sellest kirjutab portaalis Minu Pere Dallases elav Eesti ema Roosa.

Loe loo algust siit ja siit.

Ma päris kindlalt ei oskagi öelda, kui kaua see aega võttis. Mäletan vaid seda päeva, kui ärkasin hommikul ja ütlesin: AITAB! Aitab enesehaletsusest, kurbusest, aitab sellest jamast!

Aeg oli edasi liikuda. Sellest hommikust saati on minu elu olnud enamasti positiivne. Kindlasti on sisse sattunud neid päevi, kui tahad olla kodus teki all, vaadata telekat, süüa üksi liitri jäätist ja mitte millegi ega kellegagi tegeleda. Ma ei taha enam täiskasvanu olla, ma hakkan nüüd oma tekionnis elama, palun mitte tülitada. Aga see läheb üle… Neid päevi on kõigil. Pole hullu, ma pole ainuke!

Meie abielu läks ka edasi. Me ei jäänud toppama. Käisime jalutamas, pidasime elutoa põrandal piknikku, vaatasime filme ja jutustasime kõigest ja mittemillestki samal ajal. Olime taas noored, armunud, kasutasime seda aega, et armastada ja olla. Ei mingit survet, lihtsalt olime. Nii oli kõige lihtsam. Jep, oli ka neid päevi, mil kõik polnud nii lilleline, nagu suhtes ikka ette tuleb… Beebitegemisega tegelesime aktiivselt, valmis ei saanud. Harjutamine teeb meistriks. Ootasime õiget aega!

Võtsin enda igapäevaseks ülesandeks leida midagi positiivset igas päevas. Teen seda ikka veel! Elu on ilusam… Ehk olen lihtsameelne, aga üks positiivne «asi» võib muuta terve päeva, kui vaid ise seda soovid. Ehk olen just nii palju kaalu langetanud, et lemmikteksad mahuvad taas jalga. Või kui mitte, vot siis saab need annetada kellelegi, kellel on vähem kui minul! Positiivsust leiab igas päevas! Kui ei leia, siis ole ise see «positive force»!

Haiglas uurisime, mida on öelda meditsiinil meie tulevikust ja laste saamisest. Plaani sel hetkel polnud, aga tahtsime teada, kas ikka võimalus on. Kõik võimalused olid avatud. Esimene aasta tegelikult isegi ei mõelnud sellele. Ehk oli see hirm või oma maailma taaskäivitamine.

Loe edasi portaalist Minu Pere.