/nginx/o/2017/04/06/6523211t1h483b.jpg)
Just nii silmi pööritades reageerib meie oivaline puberteetik, kui emme nalja teeb. Ja seda juhtub tihti, et ma «rebin kildu». Sest kuidas saab elada naljata! Pealegi, lastega saab kogu aeg nalja. Nalja saab teha kõigiga: titadega, mehega, ettekandjaga, kõrvalseisjaga poesabas, vanaemaga, mossitava inimesega – siuke mõnus ülemaailmne vandenõu. Huumorist kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.
Mina olengi alati veidi ulakas olnud ning ei suuda end pidurdada, kui situatsioon võimalusi pakub koerust teha. Ilmselt on see meil veres, sest mu isapoolses Tootside liinis on alati naljahambaid olnud – kuidagi peab ju tootslust elus hoidma! Aleksei peres niisama ei lõõbitud, küll aga vaadati isuga kõiksuguseid naljamehi, kes televiisoris esinesid ning seda žanri viljeletakse Venemaal kordades rohkem kui meil. Huumor on alati olnud üks peamisi liine, mis meid Alekseiga kokku liidab, see tõesti aitab asju helgemalt näha.
Mulle tohutult meeldib, kui meie väikemees Sass nalja teeb ja naljast aru saab. Poliitiliste peensusteni meie huumor küll veel jõudnud pole, aga kui emme ikka surmtõsise näoga pada suust välja ajab, siis ta saab juba hästi aru, et siin on mingi kala peidus. Ja naerab ning särab üle terve näo. Ning mina ka. Ja siis võib-olla seesama torisev puberteetik.
Nali ei tohi olla kuri ja ta võiks olla ka vahel iseenda üle, sest me kipume ju koomilistesse situatsioonidesse sattuma. Vähemalt mina küll. Nooremana meeldis mulle teha nalja teiste üle, aga enda üle ei lubanud lõõpida. Solvunud nägude pealt sain aru, et see on nagu diplomaatia – tuleb osata arvestada ka teise poole soovide ja tunnetega ning ühtäkki mu naljad muutusid edukaks!
Lastele aga lähevad eriti hästi peale jaburad naljad. Näiteks kui Sass lööb sõrme või pepu ära, siis ma pakun kohe, et ma õmblen viga saanud sõrme asemele porgandi või viineri, kannika asemele paneme saiapepu ja siis õues käivad tuvid kogu aeg kluugutades ta sabas. Häda on meelest pühitud ja tuju hea!
Naermine vabastab
Täiskasvanud muutuvad naljade suhtes valivaks ning vahel ka peenutsevaks: naeran, ei naera. Samas tunnevad ju kõik, et kui õnnestub südamest, pisarateni naerda, siis see on niisama vabastav kui orgasm. Aga sellist naeru ei leia kahjuks iga päev. Vahel on lihtsalt pinnas soodne naljatamiseks ja kõik potsatab tänulikule kuulajale kõrva ja kraevahele, tekitades seal naerujudinaid. Inimesed nakatuvad naeruviirusega ning isegi need, kes tavaliselt nalja ei tee, loobivad pärleid. See on ülilahe seisund, kui põsed on naermisest pinges ja kõht kisub nii krampi, et on oht püksinööbiga vastasistujat tulistada.
Vahel tundub, et naermist peetakse lollide ajaviiteks ja see näitab inimese ebaküpsust. Jah, labasuse ja nalja piir on ähmane. Mina arvan siiski, et huumorimeel on, vastupidiselt, emotsionaalse intelligentsuse osa: kui hea on su fantaasia, empaatiavõime, olukorra tundmine jne. Nagu näiteks see siin:
«Elas kord siil, kes hingas pepu kaudu. Ühel päeval istus ta pingi peale – ja lämbus ära!»
Naljageen on selline, mille vanemad süstivad lapsesse juba esimesest päevast alates ning kui vanematel endil seda pole, siis lapsel polegi teda kusagilt saada. Igas lastegrupis on lapsi, kes naljast aru ei saa või püüavad seda ratsionaliseerida, neile tundub, et neid püütakse lihtsalt segadusse ajada.
Nalja teha saab iga asja üle
Vägisi ei saa muidugi kedagi nalja tegema panna, aga sellega on sama lugu nagu positiivsusega: midagi head või naljakat on igas asjas! Vaja lihtsalt veidi laiemalt silmad lahti ajada ja märgata. Õnneks varustavad lapsed ise meid kogu aeg materjaliga.
Kui Malena väike oli, viibis ta ükskord pool päeva toredate sugulaste juures, kes temaga mängisid, raamatuid uurisid ning keda ta usinalt ära minnes musitas-kallistas. Kui me ta jälle autosse tõstsime, oli ta esimene küsimus: «Kes need veel olid?»
Või siis vanaema-vanaisa juures ööbides tagus ta kallid vanavanemad pühapäeva varahommikul voodist üles teatega: «Ärgake, laiskvorstid!»
Fantaasia hakkab lapsel endal tööle ootamatutel tuuridel. Kui Aleksei oli reisidel, magas Malena meie voodis. Ilmselt õnnestus mul veidi norsata ja hommikul kostitati mind mahlaka tekstiga: «Emme, sa norskad nagu põldmarju täissöönud indiaanlane!»
Hästi oluline on ka oskus nalja teha või rääkida. Mõni inimene oskab anekdooti nii särtsakalt rääkida, et tema suust kõlab ka keskpärane lugu naljakalt, teine aga muudab monotoonsuse, arvukate ..eee…de, lõpu ja alguse segi ajamisega tõeliselt hea jutustuse parlamendi kõnetunniks. Siis saab vähemalt naerda jutustaja enda üle!
Loe edasi portaalist Minu Pere.