/nginx/o/2017/04/06/6523165t1h26ed.jpg)
Kallis lugeja, seda sa ilmselt minust ei tea, aga ma olen keskmisest naisest jupi maad pikem. Ma olen pikem kõigist oma sõbrannadest ja mitu korda ka juhtunud kohtingule endast lühema mehega. Tahate teada, millised on põhilised probleemid ühe väga pika naise elus? Aga palun!
Pildi tegemine
Alati, kui minust koos lühikeste inimestega – ja kui sa oled väga pikk, tundub, et maailm on täis sinust lühemaid tüüpe – pilti tehakse, näen ma neil välja nagu hiiglane. Eriti hull on, kui näiteks lennukiistmel, teatrisaalis või kõrvuti baaridiivanil selfide klõpsimiseks läheb. Mu parima sõbranna lõug on neil fotodel alati seal, kust algavad minu õlad.
Kui poseeritakse aga püsti ja suuremas seltskonnas, paigutatakse minD alati kõige taha ja seal peab laskma põlved konksu nagu prooviksin madalast uksest läbi pugeda. See on täiesti naeruväärne, aga parem poseerides asi natuke läbi mõelda kui pärast sotsiaalmeediast enda näoga piltide peale hambaid krigistada.
Pimekohtingud
Ma olen sel talvel aktiivselt tinderdanud ja selle käigus kümneid kordi ekraani kuvatõmmiseid sõbrannadele saatnud, et neilt küsida: kui lühike see mees tundub. Paljud härrad muidugi nimetavad profiilil oma pikkuse ära, aga seda teevad just emba-kumba poole ekstreemsusesse kaldujad.
Hoolimata tõsisest grupiekspertiisist jääb lõpuks alati ikkagi meeste pikkus mõistatuseks ja nii jalutan ma esimesele kohtumisele ilma kontsadeta. «See tüüp näeb oma mootorratta otsas jube väike välja,» hoiatas just hiljuti üks mu ustav sõber pärast potentsiaalse uue leegi Tinderi profiili hoolikat analüüsimist.
Hoiatusest hoolimata otsustasin mehele võimaluse anda ja loomulikult ootaski mind kokku lepitud Vanalinna maja ees veider tutvumine mehega, kes pidi mulle põsemusi tegemiseks kikivarvukile tõusma. Meil mõlemal oli ebamugav.
Riided
Jõulude ajal pidin oma töö tõttu käima mitmel ametlikul ja pidulikul galal, mille kutsel ilutsesid sõnad «Palun kanda musta ülikonda». See «must ülikond» tähendab teadupärast, et naistelt eeldatakse maani kleiti ja nii algas saaga mööda poode, kus ma kohe uksest sisse astudes silmaga seelikuid mõõtma hakkasin.
Paratamatult on juba nii, et kleidid, mis mu sõbrannadel on maani, jäävad mulle kusagile pahkluu kohale. Ning ega lühemate seelikutega lihtsam pole, sest kui need keskmisel naisterahval ilusti põlvini või kümme-kakskümmend sentimeetrit kõrgemale ulatuvad, siis minu seljas muutuvad need kohe minideks. Probleemi ennetamiseks olen ma hakanud lihtsalt kohe algusest peale minisid kandma, sest vähemalt on lõpptulemus nendega just selline nagu disainer tahtis.
Need pidevad kommentaarid
Tahate teada asju, mida väga pikkadele inimestele öeldakse? «Kuidas seal üleval ilm on?» Ma ei suuda rõhutada, kui mitte-naljakas see on, ja tegemist ei ole minu jaoks isegi eriliselt hella kohaga. Lihtsalt ei suuda ma mõista, kas tõesti ei ole potentsiaalsetel naljameestel mitte ühtegi paremat mõtet, et jääd murda.
Teine küsimus, mida pikkadelt inimestelt kogu aeg uuritakse, on see, kas nad mängivad korvpalli. Noh, las ma ütlen siinkohal ära, et ei, ei mängi. Rahvastepalli ka mitte. Tegelen hoopis spordiga, mis ei ole kuidagi seotud minu kasvuga, aga ilmselt olen tänu oma lõpututele jalgadele ikkagi sinust kiirem.
Toredad lühikesed mehed
Kui tagasi tulla meeste juurde, siis ei ole midagi kindlamat, mis mind neid sõpradeks jääma sunniks, kui meie suur pikkusevahe. Kui järele mõelda, on see päris naeruväärne, kuidas mul on elus tekkinud palju pikaaegseid sõprusi lahedate meesterahvastega, kes lihtsalt on liiga lühikesed.
Loomulikult olen mõelnud sellele, kas nende inimestega oleks aja jooksul midagi enamat juhtunud, kui mind see üks asi ei häiriks.
Saa siis aru, mida ma tegelikult mõtlen, kui ühelt poolt pole mul minu pikkuse vastu midagi, aga teisalt on elus tahke, mida see absoluutselt määrab. Ühte võin aga kindlalt öelda: kõrgelt riiulilt saan poes allahinnatud oliivipurgi ilma vähimagi vaevata kätte ja lennukis oma kohvrit ülemisse kappi tõstmine ei ole mu jaoks mingi probleem.