Heidi Ruul: naised, pange end nüüd valmis – jooksuaeg on alanud!

Heidi Ruul Foto: Erakogu

Kevad on üks paganama tore aastaaeg – lisaks tärkavale loodusele asuvad naisi rõõmustama ka esimeste soojemate päikesekiirte peale oma pimedatest koobastest välja roomavad hurmurid. Muidu pisut laisavõitu mehehakatised teavad, et kui õhutemperatuur Maarjamaal on ületanud eestlaste jaoks peaaegu troopilise kaheteistkümne kraadi piiri, siis on tagumine aeg kõigile ning kõigele külge lööma hakata – alustades miniseelikutes ringi silkavatest tibinatest ning lõpetades viiendat kuud lapseootel olevate tegelastega. Sest noh, naine on ju naine ning jooksuaeg on lõpuks ometi ametlikult alanud!

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen oma peaaegu pika elu jooksul igal jumala kevadel märganud, kuidas soojemate ilmade saabumine kohaliku, muidu pisut uimase mehe äkitselt mõne telenovela peategelase sarnaseks muudab. Peale esimest talvejope-vaba päeva ei saa isegi vannitoas rahu, vahetpidamata piiksuvast telefonist rääkimata. Võtad ühe kõne vastu ja juba jõuab kuus järgmist vahele helistada. Samal ajal paistab aknast roosisülemiga ukse taha sadanud eks, kes kannatlikult oma järge ootab.

Kuskilt ilmub välja kümne aasta tagune põgus armulugu, kes mingil põhjusel just nüüd arvab, et ohh, äkki see naine on veel vaba?! Teiselt poolt on rünnakule asunud kaks kunagist (hetkel vägagi hõivatud staatuses) klassivenda, kes su komplimentidega üle pilluvad. No ja siis see tüüp, kes juba mõne kuu jagu spordiklubis vabatahtlikult silmailu pakkunud on, arvab ka, et just nüüd oleks õige moment aktiveeruda! Ja kuskil selle kõige taustal on ju veel see päris oma mees, kes näeb, mis toimub, ja seetõttu ka ise kohe vägagi motiveerituna igapäevast «normi» ületama asub. Öelge veel, et naiste elu lihtne on!

Ma pole küll eriline asjatundja, aga kui Tinderis saab muidu vist kohtingubasseinis suplejaid sümpaatia baasil nii vasakule kui paremale lükata, siis ma usun, et aprillist juuni alguseni on võimalused piiratud ja kõik kandidaadid tuleb igaks kümneks juhuks kohustuslikus korras paremale poole hunnikusse pühkida, sest aktsioonile «Kevadine jooksuaeg» tuleb ju kuidagi hoogu anda!

Eluterved naised naudivad elutervet tähelepanu – see on fakt. Komplimendid teevad meie kõrvadele magusa pai, siiras huvi toob näole vallatu muige ning kingitused… no neid ei saa, sest ega eestlasest mees ei kaota täit mõistust isegi mitte jooksuajal.

Minu ettepanek teile, armsad hurmurid, on järgmine: koguge see päikesepaistest saadud energia ilusti kokku, võimendage seda ja siis võtke julgus kokku ning puistake OMA NAINE selle kõigega üle. Sest isegi juhul, kui ka talle on kõik eelnevalt kirjeldatu isiklikust kogemusest tuttav, siis usu – mitte ühegi teise mehe tähelepanu ei tähenda tema jaoks tegelikult suurt midagi – see on pigem taustamüra. SINA ning SINU mõtted ning teod on ainsad asjad, mis selle pagana nunnumeetri põhja kerivad ja naise end veelgi erilisemalt tundma panevad.

No ja kui seda päris enda naist veel juhuslikult pole, siis jookske ja pilduge komplimente, igas võimalikus suunas! Sest tegelikult on see jooksuaeg ju igati kihvt aeg! Aga arvestage sellega, et eesti naise tuju on sama muutlik nagu kohalik ilmgi  – seega tasub ettevaatlik olla, sest vastasel juhul võib päris korralikult külma saada.

Meeldejäävat jooksu soovides,

H.