Marina Lohk: (Eesti) naiste elu ehk peidus pinna all

Marina Lohk. Foto: Erakogu

Me valime endale sõpru ühiste huvide, ühiste tõekspidamiste järgi, sest nii on meil nendega tore ja huvitav suhelda. Kuid sõbrad pole pelgalt lõbusaks ajaveetmiseks, sõbrad on ka selleks, et raskel ajal toeks olla, vähemalt proovida mõista ning vajadusel nõu ja jõuga aidata. 

Ometi juhtub vahel nii, et siirusel seisab ees nähtamatu sein, mille on ehitanud ühiskonnas normiks kuulutatu ning meie enda elu raskendavad kõhklused ja eelarvamused.

Millest ma räägin? Toon näiteks ühe naise. (Sisuliselt) üksikemana, kes otsustas tükk aega tagasi kurnava suhte lapse isaga ise lõpetada, tunnistab ta, et ei tema töökaaslased, sugulased ega ka mõned vanad sõbrad ei tea asjast midagi.

Kusjuures asi pole vaid selles, et täiesti arusaadavatel põhjustel ei lähe keegi oma elu negatiivsetest - või kas ikka nii üdini negatiivsetest? - sündmustest kõigile otsemaid rõõmsalt kuulutama.

Pigem on asi selles, et inimesed, kes seni on ehk meie elukäiguga üsnagi hästi kursis olnud, elavad meie silmis õndsas roosamannas, kus maailm ongi ilus ja hea. Ja tundub olevat kohatu hakata õhulosse purustama, maandades nad karmi reaalsusesse, kus suhted saavad otsa, perekonnad lähevad lõhki ja inimesed on sunnitud raskustele vaatamata alustama uut elu.

Ka naisteajakirjad kirjutavad muudkui sellest, et mehest lahku läinud naised kaotavad sageli paljud sõbrad, sest… sest õnnelikus - taas peaks küsima, kas ikka kindlasti õnnelikus? - suhtes sõbrad kardavad muutuse läbi teinud inimese halba mõju.

Andke andeks, aga see kõlab absurdselt. Sest tõeline sõber ei saa halvasti mõjuda. Ja tõeline sõber ei saa hukka mõista vaid seetõttu, et tema enda elu on kas üleüldse või siis antud ajahetkel hoopis teistsugune.

Tõeline sõber tunneb ka üksikuna rõõmu oma abielus ja lastega sõpradest, naudib nende perega koos olemist ja elab kaasa laste edusammudele. Tõeline sõber oskab ka abieluinimesena mõista vallalise probleeme, kuigi samas seisus olles oleks ehk lihtsam samastuda.

Kuid ometi eeldame lähedaste hukkamõistu, sest seda, mis meie hinges tegelikult toimub, on sageli raske - kui mitte võimatu - sõnadega seletada. Nii olemegi lausa raudkindlad selles, et mõistmine on mõnes olukorras täiesti välistatud. Sulgume endasse ja arvame, et kuna keegi nagunii mind ei mõista, siis… no siis ei mõistagi ja punkt! Olen maailmas ihuüksi ja õnnetu. Nõiaring.

Teine näide on naine, kes defineerib oma segasevõitu suhte staatust nii, et konkreetse definitsiooni paikapidavust tema kirjeldatud olukorras on raske uskuda. Ehk siis teisisõnu - see suhe tundub jutu järgi olevat palju tõsisem, kui ta ise seda uskuda tahab või teisi veenda üritab.

On raske öelda, kas (näilist) distantsi meeldib rohkem hoida suhte nais- või meesosapoolele, kuid väita pea iga päev ninapidi koos aega veetes, et see polegi suhe, on pehmelt öeldes totter.

Nii tekib lõpuks paratamatult küsimus: mille nimel me siis elame? Kas kõike peabki suutma selgelt sõnastada, ühiskonnas levinud raamidesse suruda ning teistele loogiliselt kõlavana lahti seletada?

Või võiksime vahel lihtsalt uskuda, et kõige tähtsam on iseenda ja oma eluga rahul olla, mitte aga lõputult enda defineerimisvajaduse või teiste arvamuse pärast põdeda.

Ja kui ise rahul oleme, küll siis teised ka mõistavad. Vähemalt need, kelle puhul on mõistmine meile tähtis. Sest mina usun, et siirus ja otsekohesus võidab. Elame ju vaid üks kord ning kellel sellest põdemisest tagantjärgi küll kasu peaks olema?