Psühholoog selgitab: nähtus nimega «maa härmas, kärss kärnas»

Foto: Krzysztof Zabłocki / PantherMedia / Scanpix

«Miks sa selline hooletu oled, hilined kogu aeg?» – «Ma ei hiline kogu aeg, vaata kella, ummik oli. Ja ise sa oled ka hilinenud!» – «See üks kord ma viisin last lasteaeda ja see on sul ikka meeles...» – «Sinul on alati hea põhjus võtta ja mina olen alati paha? Et ongi nii?»

Sellesarnane tülidialoog kipub suhetes olema üsna tavaline. Üks teeb teisele etteheiteid, teine ei jää võlgu. Üks ütleb, et vale käitumise taga oli teise iseloomuviga. Teine ütleb, et hoopis «maa oli härmas ja kärss kärnas» ehk olukord lihtsalt kujunes pahasti. Üksmeelele muidugi ei jõuta. Tülide ärahoidmisele aitaks ent palju kaasa, kui olla teadlik, et meil ongi kombeks süstemaatiliselt ja samas endalegi märkamata teha endale ja teiste käitumise seletamisel nn omistamisvigu. Lihtsalt öeldes – see, kuidas me kellegi käitumisele põhjuseid omistame, kipub olema vildakas. Psühholoogiateaduses on seda nähtust uuritud ligi seitsekümmend aastat ja on leitud, et need vead mõjutavad meie igapäevaelu väga eri valdkondi – suhteid, karjääri, koolis hakkamasaamist.

Fundamentaalseks omistusveaks nimetatakse seda, kui me kaldume teise inimeste käitumise põhjusena nägema tema püsivaid omadusi, isiksusejooni. Mõelge korraks, kui vihmase ilmaga tänaval kõndisite ja möödasõitev auto teid märjaks pritsis, mis mõte peast läbi käis? Kas pigem «küllap tal oli kiire, et ta mind ei märganud» või «milline hoolimatu mats»? Sellel omistusveal on palju variatsioone. Üks neist on kalduvus teiste edu mingis vallas omistada olukorra eripäradele (ta sai palgakõrgendust, sest ülemus oli heas tujus) ja enda edu oma toredatele omadustele (mul tõsteti palka, sest ma olen kohusetundlik ja tark). Sama asi teises versioonis – enda altminekuid ja apse nähakse situatsioonist tulenevat, teise omi aga tema püsiva ja negatiivse loomujoonega seotud olevat. Alguses toodud hilinemise näide – mina jään hiljaks, sest oli vaja laps aeda viia, sina aga sellepärast, et oled hooletu – kuulub samasse valdkonda.

Miks me omistusvigu teeme?

Infot võib olla liiga palju ja me peame maailmas orienteerudes alati tegema lihtsustusi, liiati on teinekord vaja otsustada kiirelt ja seda vähem aega on info töötlemiseks. Lisaks sellele on meil enda kohta kättesaadav hoopis teistsugune teadmine kui muude inimeste kohta. Kui mõtleme teistele, siis üldistame lihtustamise eesmärgil nende kohta oleva teadmise (mis on meil salvestunud teinekord väga selektiivselt) ja see viib meid mõtteni, et ju asi on iseloomus. Enda elu kohta teame aga palju enam, justkui saaksime siis leida adekvaatseid põhjuseid ja selgitusi – aga kas alati tahame ja oskame?

Otsuseid mõjutab näiteks meie enda meeleolu – kui oleme depressioonis, siis mõtleme pigem, et meie saavutused on juhusest või olukorra eripäradest tingitud, mitte ei tule meie enda tublidusest või muudest toredatest loomujoontest. Kiitku teised meie iseloomu palju tahavad, depressiooni tunnuseks on ka enda nägemine väga mustades värvides ja inimene lihtsalt ei usu.

Kui enda ebaõnnestumisi või käitumisapsakaid omistame aga alati mingile välisele põhjusele, siis on seal taga soov säilitada enda positiivset minapilti. Kui tunnistame, et mingi viga või probleem on põhjustatud meie isikust, siis tähendab see ju vastutuse võtmist ja vahel enda millestki süüdi tunnistamist. Vastutuse võtmine aga tähendab omakorda, et meilt oodatakse oma käitumise korrigeerimist, mis muidugi pole meeldiv.

On leitud sedagi, et mida rohkem keegi tunneb oma «mina» ohus olevat, seda rohkem ta ennast kaitseb ja oma probleemset käitumist olukorra eripäradega seletab. Seega on üsna lootusetu arvata, et saame suurt kasu, kui me üritame näiteks oma partnerile või lapsele pahaselt selgeks teha, et ta peaks oma iseloomu muutma (sest tema käitumine on lihtsalt võimatu). Tõenäoliselt kuuleme vastu seletusi, kuidas asi on siiski kõiges muus – näites hoopis meie enda iseloomus või halvas suusailmas.