Eesti ema Dallases: kuidas lapsekaotusest üle saada?

Foto: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Scanpix

Aeg pärast lapse kaotust kulgeb justkui mingi muu ajaarvestuse järgi. Enam ei ole ajaarvamine nädalate kaupa, kuupäevad saavad uue tähenduse, tunded uue skaala. Üks on kindel – kaotus ja sellele järgnev aeg on hästi personaalne kogemus. Pole üht ja ainsat viisi, kuidas eluga edasi minna, mida tunda, kuidas käituda… Oma kogemusest kirjutab portaalis Minu Pere Roosa, Eesti ema Dallases. Loo algust loe siit!

Esimese asjana oli minul peas – MIKS? Miks meie, miks mina, miks tema? Neile küsimustele otsisin vastuseid veel kaua. Meeletu-meeletu hulk pisaraid. Ma ei teadnud isegi, et keegi on suuteline nii palju nutma. Kahjuks need pisarad ei lõppenud. Vastuseid polnud. Emotsionaalselt olin suhteliselt räbalas seisus…

Ma ei teagi, kuidas seda tunnet sõnadesse panna, ehk… meeletu kurbus ning ülim pettumus iseendas. Naisena oli tunne, et ühes tähtsaimas ülesandes, mis mulle elus antud on, olin täielikult läbi kukkunud. Milline naine siis ei saa lapsekandmisega hakkama? See ei saa ju nii raske olla. Bioloogiliselt on mind selle jaoks loodud. Kuidas või miks ma siis sellega hakkama ei saa? Viimane küsimus viis kahjuks järgmise etapini: enesesüüdistamiseni.

Kui otsest meditsiinilist põhjust pole, siis pidin ju mina midagi valesti tegema. Ehk kandsin kasti, mis oli liiga raske? Või istusin noorena külmal kivitrepil? Suitsetasin enne rasedust? Ehk ei võtnud piisavalt vitamiine? Äkki sai napsitatud liiga palju noorusajal? Ehk ei maganud piisavalt, stressi liiga palju? Võib-olla ei söönud piisavalt köögivilju…

Ja neid küsimusi tekib ainult veel ja veel. Kuni hetkeni, kui saad aru, kui naeruväärsed need küsimused on. Mõtlesin endamisi – kuidas alkohoolikud ja narkomaanid sünnitavad täiesti terveid lapsi? No palun… Kui palju ja mida ma siis tõesti sain valesti teha? Ehk siiski ei olnud probleem minus?

Pean uhkustama  – minu abikaasa oli kogu selle kogemuse juures täiesti uskumatu. Toetas mind igal viisil, emotsionaalselt kui füüsiliselt… Superman! Ta istus, kuulas mind tundide kaupa, ropendas koos minuga, kui vaja, hoidis mul käest, kui kõige valusam. Pühkis pisaraid ja lihtsalt oli olemas. Mina olin number üks.

Kuni ma avastasin, et olin enda leinas täielik jobu… Temal oli ka valus, tema oli kurb, temal olid kõik need samad küsimused, viha, pisarad. Aga seal ta oli, hoopis minule toeks, just kui kaljukindlus mu selja taga. Ta tundis, et tema kui abikaasa kohustus on mind toetada, teha, mis iganes ma vajan, ning tema tunded on see juures teisejärgulised.

Istusime siis kahekesi rõdul ja jutustasime elust ja juhtunust. Meie kaks, lapsevanemad ilma beebita. Jagasime seda viha, kurbust ja küsimusi. Pärast seda oli mõlemal kergem. Lapse kaotuse juures ei tohi kindlasti unustada isa, ka temal on valus. Hoolimata sellest, et mees enda tundeid ei näita, on tema süda samamoodi kildudeks. Samuti leinavad vanavanemad.

Loe edasi portaalist Minu Pere.