:format(webp)/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
/nginx/o/2016/11/09/6057181t1h6646.jpg)
- See ongi murdehetk, kui mõistad, et pole muud valikut kui kaasa ujuda.
See lugu juhtus minuga mõni aeg tagasi. Trehvasin loodusmees Fred Jüssiga, ta tõmbas mind nööbist ja küsis, kui vana ma õigupoolest olen.
Justin Petrone: täiskasvanute murdeiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta oli tulnud raamatukokku lugema ühte oma lemmikraamatut. Ja tal oli ilmselt oma arvamus sellest, mis minu sees sel ajal toimus.
«Kolmkümmend viis,» vastasin. Sest just nii vana ma tol hetkel olin.
Jüssi nägu oli stoiline – need jooned võiks peitliga kivisse raiuda –, aga kui ta mu vastust kuulis, libises üle ta näo grimass, justkui oleks ma talle värsket haava näidanud.
«Kõik, mis sulle varem oluline oli, muutub järsku mõttetuks,» lausus Jüssi. «Ja asjad, mis varem sulle mitte midagi ei tähendanud, muutuvad nii oluliseks.»
«Kolmkümmend viis?» küsis ta üle. «Raske aeg.»
Kui pärisin, miks, jagas ta minuga ühte elu õpitundi. «Kolmekümnendad on raske aeg kõigile, aga eriti meestele. Ühel hetkel, umbes selle kümnendi keskel, jõuad sa murdeikka. Murdepunkti.» Ja ta lõi mu õlale oma raske käe.
«Murdepunkti?» See kõlas kurjakuulutavalt. «Mida see veel tähendab?»
«Kõik, mis sulle varem oluline oli, muutub järsku mõttetuks,» lausus Jüssi. «Ja asjad, mis varem sulle mitte midagi ei tähendanud, muutuvad nii oluliseks.»
Selle mõtteavalduse saatel eemaldas ta mu õlalt oma kivikämbla ja kõndis minema.
Üle kaheksakümne aasta on ta ilmaelu jälginud. Tema teab.
Mõtlen sageli tagasi tema sõnadele nüüd, kui olen jõudnud teisele poole seda murdepunkti. Ma vähemasti loodan, et olen teisel pool.
Raske on seda murrangut kujundisse panna. Pragu jääs? Murdunud luu? Päevalõpu silmapiir? Need kõik tunduvad omamoodi sobivat. Sa alustad oma elu noorusliku õhina ja usuga, et lõppematu valgus mässib end sinu ümber ja hoolitseb su eest. Oled idealist ja optimist, tavaliselt kõik oma 20. eluaastad, mil suured elutee-valikud on vaja teha. Aga 30ndates hakkab su unistustest toss välja minema. Reaalsus ujub ussina su sisse, näitab ennast esimeste hallide juuksekarvadena, aga võimalik ka, et erialavahetuste, abielulahutuste ja muude draamadena.
Sa jääd ellu, sa muutud tugevamaks, karastud tormides. Aga mis on kõige raskem: näha neid teisi, mehi ja naisi, kes alles sisenevad oma murdetsooni, oma rahulolematuse ja rahutuse orkaani, ja kas mina pean nüüd võtma Fred Jüssi rolli ja neid hoiatama; oma kämbla neile õlale panema ja esinema targa vana mehe hoiatusega? Ütlema neile, et kõik saab ikkagi korda ka siis, kui enam mitte miski kindel pole?
Iga mu sõbra lugu on erinev, aga neis kõigis on midagi sarnast: huvi ja isu kadumine elu vastu selle eelmises vormis. Toimub omamoodi ärkamine, ja tõesti, tavaliselt 30ndate keskpaigas, kui saad aru, kui segane ja raske on inimsuhete ja ootuste-vajaduste võrk su ümber. Ja see läheb ühel või teisel moel katki. See on nagu tsunami. Kõik suured ootused lendavad vastu taevast, elu imeline kaos võtab su üle, tuul võtab su varasemad filosoofiad ja väärtussüsteemid. Enam ei olegi ühte usku, ühte lootust, on vaid segane vesi su ümber. Sul ei jää muud üle kui kaasa ujuda.
Ja see ongi see murdehetk, kui sa mõistad, et sul pole muud valikut, sa pead kaasa ujuma. Teine võimalus oleks vanast kinni hoida ja sellega koos uppuda, ja oleme näinud ka neid inimesi, kes selle valivad. Aga enamik meist jätab vana iseenda maha, elab üle väikese surma, hakkab kasutama muskleid, mille olemasolust ta varem isegi ei teadnud, ja ujub kaasa.
Sellistes elumuutustes on oma võlu, ja Jüssi sõnad on nii õiged. Kõik, mis olnud varem, ei ole enam siin, ja kõik tulevik on veel ees. Mis seal siis muud teha kui oma veevoos seni triivida.