Miks on meil pidevalt millegi üle hädaldada?

Foto: Panther Media/Scanpix

Mida enam vanust juurde tuleb, seda rohkem olen hakanud märkama inimkonna pidevat vajadust millegi üle hädaldada. See miski võib olla vihmane ilm, korteriühistu parklasse pargitud võõras auto, väsitav päev tööl, vähene vaba aeg jne. Eriti huvitav on aga see, et need inimesed, kellel on tõesti raske saatus, ei ole nii altid hädaldama, kui need, kellel on tegelikult kõik elus olemas. Välise vaatluse põhjal tundub isegi, et mida rohkem elu on sulle andnud, seda suurem hädaldaja sa oled ja seda enam pisiasjad su närve söövad, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris.

Paneb ju tõesti mõtlema. Enamikul on pered, uhked kodud, töö, hobid ja võimalus reisida – aga ikka on pidev ving lahti? Küll ei meeldi see ja teine, küll on vaja siin ja seal oma õigust tõestada, küll on omanditunne liiga suur, kontrollivajadus võtab alatihti võimust jne. Kõik eelnevalt välja toodud näited ongi need, mis meid inimestena konstantselt hädaldama paneb. Leiame sadu ja tuhandeid näiteid, mis meid igapäevaselt «tegevuses» (muretsemises, stressis, kriitikas, hinnangutes, virisemises) hoiab, et me ometi oma sisemise vastuoluga tegeleda ei saaks. Mis sisemisest vastuolust ma siin räägin? Eks ikka sellest, mis meid eos üldse negatiivselt ellu suhtuma paneb. Meie tohutust kaugenemisest iseendast ja oma loomulikust sisemisest rahust.

Miks me küll kunagi ei taipa, et me ei sündinud siia maailma pidevalt hädaldama ja elule hinnanguid andma? Kui me seda tänasel päeval teeme, oleme sattunud elu «tõeliste hammasrataste» vahele ehk elame vastupidiselt sellele, kellena ma siia maailma sündisime. Me ei mõtle sellele, mis on tegelikult meie eksistentsi eesmärk, mida me saame endast siia maailma maha jätta ja mida head me saame igapäevaselt teha, et elu ja inimesi enda ümber veidigi «teenida». Selle asemel muretseme me pisiasjade pärast nagu mida homsele peole selga panna, kuidas naabritest jõukam olla ning mis viisil mehi oma pilli järgi tantsima panna.

Ühel hetkel kaugeneme oma päris olemusest aga niivõrd palju, et peame oma «sisemise hääle» summutamiseks aina enam kriitikat ja draamat looma – muidu võib juhtuda, et rahulikel hetkedel võime «hääle» sosinat isegi kuulma hakata. Draama nime all ei pea ma silmas vaid suuri perekeskseid tülisid, vaid igasugust mõttetut emotsioneerimist mõttetute asjade pärast. Me kritiseerime kõike ja kõiki, mis/kes meie ootustele ei vasta ning jagame hinnanguid igas ilmakaares – mis muu meie tähelepanu niivõrd haarata saaks, et me iseendale enam kunagi otsa vaatama ei peaks?

Olgem ausad. Me kõik (loe: kaasaarvatud sina) väldime mingis mõõdus peeglisse vaatamist. Meil kõigil on hetki, kus me vajame asendustegevust, kuna ei taha iseendale tegelikkust tunnistada. Kuna ei soovi, ei julge, ei «viitsi» tegeleda sellega, millega me siia tegelikult tegelema oleme tulnud. Mõned meist aga annavad endast parima, et läbi näha neid hetki, kui me nii-öelda põgenema peame ja jääda olenemata tugevast tungist siiski kohale. Väga raske on tunnistada endale, et paljudes situatsioonides käitume viisidel, mis on valgusaastate kaugusel sellest inimesest, kes tahaksime olla. Ja ma ei räägi siin tipptasemel kuritegudest, vaid lihtsatest asjadest, mis meile niivõrd «halvad» ei tundugi, kuid neid kokku kuhjates näeme siiski oma destruktiivset loomu.

Kas sina näiteks tahad olla inimene, kes vaid vahel ja minimaalselt teisi kritiseerib? Kas sina tahad olla keegi, kes hädaldab ummikute üle, raiskamaks oma aega millegi peale, mida sa nagunii muuta ei saa? Kas sa tahad olla see, kes ütleb tüli käigus oma partnerile halvasti, tõstab pidevalt oma armsa peni peale häält, laksutab sõprade peale keelt või viskab nätsu auto aknast välja, mõeldes, et see on kõigest üks näts?

Mina igatahes ei taha.