Jüri Pino: meestest, kelle järele on õhatud

Jüri Pino. Foto: Priit Simson/Postimees

Tegelane, keda küll enim seostatakse aatomipommide pildumisega, USA president Harry Truman nimelt, on hakkama saanud ka ühe raju kirjapanekuga, kirjutab Jüri Pino Õpetajate Lehes.

Nimelt kirjutas mees oma päevikus: «Saabub päev ja me ärkame, võtame taas südame rindu, õpetame oma lastele autunnet, tapame mõned seks­psühholoogid, paneme poisid meestest õpetajatega (mitte äpudega) keskkoolidesse, sulgeme kõik tüdrukute kombeõpetuskoolid, laseme maha kõik efektiivsuseksperdid ja saame jälle Jumalale meelepäraseks rahvaks.» Tõlge on minu, seega ehk natuke liga-loga, aga mõte tuli vist läbi.

Aasta siis oli 1934. Nii et mure meesõpetajate, õieti nende puudumise ja vähesuse pärast pole uus ega kohalik mure. Jätaks need Trumani teised röögatused kõrvale... nentides vaid nii palju, et mõni ime, kui presidendist peast hulle käske anti. Suht inimvaenulik tegelane, ausalt.

Kuigi... kuigi seal võib mõndagi mõtet olla, aga ma arvan, et tapmise asemel aitaks mõne rahakraani kinnikeeramisest või sagedamini esitatavast küsimusest: «Aga mis sest tegelikult kasu on?» Vabandust, juba kooliajal heideti mulle ette, et ma kipun kirjandites jumal teab kuhu kõrvale kalduma.

Õpetaja, õpetajanna, õpetajatar

Minu kooliajal kurdeti ka meesõpetajate puuduse üle. Mitte küll koolis endas, aga raadios näiteks. Muidugi kurdeti ülepea meestepuuduse üle. Et poistel pole õigeid eeskujusid kodus, sest isad jätavad oma lapsed maha ega taha neist midagi teada.

Ammugi koolis, kus nende üle roolivad naised. Oli isegi sihuke tõdemus, et niimoodi kasvavatest poistest saavad naisestunud mehed. No ma olen siis ka naisestunud mees, mis parata. Ja olengi – mulle on sünnipäevaks kaks põlle kingitud ja ma polnud üldse solvunud, vaat!

Kõige hullem, et pole ju võrdlust. Koolipapad, meesõpetajad... eh, peaks «Wikmani poisid» üle lugema. Aga see oli ju ammu. Minu kooliajal, st 1977–1988, olid õpetajad tõepoolest enamasti naised.

Näppude peal võib mehed üles lugeda. Füüsikaõpetaja, kehaline kasvatus. Kõik. Teistes ainetes – kirjandus, eesti keel, maateadus, vene keel – mehi vilkus... ülejäänud puha naiste käes.

No ja siis?! Olemata ükskõik kust nurga alt vaadates võrdõiguslane, arvan, et mu õpetajannad said hästi hakkama.

Kuigi võib-olla oleks tore olnud, kui meesõpetajaid olnuks rohkem. Küll aga ei saa tähele panemata jätta, et «meesõpetaja» on iseenesest veider sõna. Õpetaja – siin olen nüüd küll seksist ja ahistaja – ju peakski meest tähendama, miks muidu see «õpetajanna» -sõna, millest võiks ju veel edasi arendada «õpetajatari» verinoore kohta.

Niisiis võiks järeldada, et olemuselt ja algselt on just mehed õpetamas enesestmõistetav ja et «õpetaja» nüüd mõtlemata naisterahvaks järeldatakse, on vildakas.

Oled sa üldse piisavalt mees?

Aga mis teha. Võib ainult püüda seletada, miks nii on läinud. Pole nagu sobilik... aga võib-olla on siiski, viidata niisugusele teosele nagu Martin van Creveldi «Sõja tulevik». Tubli sõja­ajaloolane pajatab seal loost, kuidas mingid tegevusalad vähemainekaks muutuvad – siis, kui sinna tekib liiga palju naisi.

Kuna naised on vähenõudlikumad, vähem ennast täis, lasevad nad eluala sissetulekud alla lüüa, mis aina soodustab meeste jalgalaskmist. Seega – mehi napib õpetamas, kuni õpetaja ei ole hästimakstud ja lugupeetud. Lihtne, lükake aga raha peale ja küll poisse tuleb õpetama, nii et robiseb. Lükkavad naised eest ära, asuvad ise asemele. Ja siis on kõik korras!

Tunnistan, et kujutlus tundub natuke ebaaus. Nagu oleks õpetajannad süüdi, et seis selline. Ja eriti ebaaus – kui oletada, et Afganistani sõja jm hädavajalike asjade kõrval peaks äkki õpetajate palgaks raha jätkuma – oleks kõrvale lükata inimesed, kes on halval ajal koolis püsinud.

Või siis võib seletada, et ega kool saa väga ühiskonnast erineda. Nii nagu ülepea on meestepuudus – hukkuvad noorelt, lasevad jalga, käituvad naiselikult – nii oleks ju imelik oodata, et koolis järsku jagub. Neid mehi, kelle järele ammu õhatud. No pole neid ju kuskilt võtta. Või nad ei tule.

Ja kuidas neid meelitada, mina küll ei tea. Võib-olla ei peakski meelitama. Vaid ehk ütlema, nagu ütlevad igasugused ürgmehelikud organisatsioonid: oled sa üldse nii kõva, et meie punti tulla? Kätekõverdused, jooksud, muud testid...

Mehed on ju praalijad, edvistajad, võistlejad, olgu siis auhind või mitte. Pane ennast proovile, oled sa piisavalt mees, et õpetajaks sobida? Are you tough enough? Etc.