Miks lapsed tülitsevad ja millal sekkuda?

Foto: Panther Media/Scanpix

Miks peavad lapsed tülitsema ning millal ja kuidas peaks sekkuma? Psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Agne Vilt annab Perekeskus Sina ja Mina lehel selleks head nõu. 

Paljudele lapsevanematele teeb muret laste omavaheline tülitsemine. Miks nad nääklevad, vaidlevad, rüselevad, togivad, vahel lausa kaklevad ja teevad üksteisele haiget? 

Mõnikord arvatakse, et põhjuseks on möödalaskmised kasvatuses – hästi kasvatatud lapsed ju ei tülitse. Tegelikult see nii ei ole. Kõigil lastel on vajadus aeg-ajalt energiat välja lasta, jõudu katsuda, end proovile panna. Konfliktiolukorra tekitamine ja tunnete ülekeemine on üks laste viisidest pingeid maandada. Sõnadesse panna ja mõistlikumal moel keerulisi tundeid ja kogemusi välja elada nad veel ei oska. 

Samuti kardavad vanemad, et tülitsemine rikub laste omavahelisi suhteid, eeldatakse, et ühe pere lapsed peavad ikka hästi läbi saama. Tegelikult tunnevad just ühe pere lapsed end üksteise seltsis enamasti piisavalt turvaliselt, et lasta tekkida ühel korralikul vaidlusel või kaklusel, teades, et tüli ei tee omavahelistele suhetele mingit kahju.

Kuidas laste tüli korral käituda? Esiteks on vaja hinnata, mis laadi tüliga on tegemist. Kui tegu on nägelemise ja üksteise kiusamisega lihtsalt protsessi kui sellise pärast, näiteks kui meelega provotseeritakse teineteist, õhutatakse tüli mõlemapoolselt, ei peaks lapsevanem sekkuma. Püüda iga hinna eest pingeolukorda lõpetada ja rahusobitajaks trügida ei ole mõistlik ega vajalik. Lapsevanemal tuleb jääda rahulikuks, mitte lasta end tõmmata lastevahelisse tülisse, vaid lasta neil lõpuni madistada. See eeldab tööd iseendaga (mõistes, et antud juhul on probleem vanemal, mitte lastel), et taluda laste tugevaid hääli, negatiivseid tundeid, isegi ohtu, et keegi võib veidi haiget saada. 

Seega, lapsevanema esmane vastutus laste vahelise tüli korral on hinnata olukorda adekvaatselt, aktsepteerida laste tugevaid tundeid kui vajalikke, ning tulla toime enda omadega, eemale hoides, mitte vahele segades.

Teinekord on lapsed aga tekkinud konfliktiga tõesti hädas ja vajavad abi selle lahendamisel. Neil on tekkinud vajaduste põrkumine. Ka sel juhul ei ole õige minna kaasa tülitsevate laste tunnete mölluga, sellest lastele abi ei ole. Lapsevanem peaks säilitama neutraalse positsiooni ning vältima vahekohtuniku rolli võtmist, küsitlemist, moraali lugemist, manitsemist, lohutamist jne. 

Oluline on meeles pidada, et probleemi saavad konstruktiivselt lahendada ainult selle osapooled. Vanem ei saa olla tekkinud konflikti lahendajaks, vaid ainult vahendajaks. Vanem saab lapsi abistada aktsepteerides nende viha, julgustades neid teineteisega rääkima, peegeldades kummagi lapse tundeid ja sõnumit, võimaldades väljendada oma arvamust ja emotsioone. Aidates lastel sõnastada probleem oma vajaduste kaudu, aitab vanem neil rahuneda ja probleemile omavahelise arutluse käigus mõlemaid osapooli rahuldav lahendus leida.