Psühholoog soovitab õppida vihastamist: viha pole naisele sobimatu emotsioon

Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

Viha võiks maailmas vähem olla, vihane on imelik olla, vihaga ei oska midagi pihta hakata – mida kõike me oleme selle emotsiooni kohta mõelnud, meeldivad need mõtted ei ole. Ometi on viha emotsioon nagu iga teinegi – ta tekib kindlal põhjusel. Viha eitamine või küsimus, kas mul on õigust üldse vihane olla, on sama rumal nagu küsida, kas mul on õigus olla janune või tunda valu.

Viimati toodud võrdlus on päris USA psühholoogi Harriet Lerneri raamatust «Vihatants» (eesti keelde tõlgitud 2013). Lerner on oma raamatus keskendunud just naiste vihatunnetele ja seda väga lihtsal põhjusel. Naisi on lapseeast peale aegade jooksul õpetatud olema sõbralikud, hoolivad, suhetele keskendunud. Naiste vihane olemist on ikka pahaks pandud – isegi siis, kui viha kuskil polegi, on vaid enesekehtestamine. Naised võiks olla tehtud ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust – viha sinna ei sobi. Kurbus on vaikne, viha aga väljakutseid esitav ja nähtav emotsioon. Öeldagu vihase naise kohta «kuri mutt» või «vihane feminist», seal taga on teadmine, et viha tähendab seda, et midagi on viltu ja vajaks muutmist ja sellega ei pruugita osata toime tulla.

Harriet Lerner räägib vihast kui signaalist. Viha annab teada, et meiega pole õiglaselt toimitud, meiega pole arvestatud, meie õigusi on riivatud, piiridest üle astutud, meie vajadused on jäänud tähelepanuta. Kõige üldisemalt – viha kogetakse, kui midagi pole üldse korras ja vajaks seega muutust. Kui naistel on nii tihti aga sees tunne, et viha on naistele sobimatu emotsioon, siis ei julge nad Lerneri väitel enda viha või pahameeletundeid isegi teadvustada. Hirm saada hukka mõistetud võib olla väga suur ja nii võidakse püüda seda emotsiooni kas vältida või maha suruda (sarnaselt sellele, kuidas mehed kardavad kurbuse, hirmu ja üldse haavatavusele viitavatele tunnete kogemist).

Harriet Lerner ei väida, et naised peaksid hakkama valimatult viha välja valama, sest see võib probleeme juurde tekitada või vanu veel jäigemalt alles hoida. Küll aga peaks vihatundest teadlik olema, sest ainult teadlikuna saame me õppida seda adekvaatselt juhtima ja väljendama.

«Vihatantsu» raamatus kirjeldatakse kahte ummikusse viivat vihaga toimetulekuviisi naistel. Mõlemale on iseloomulik, et abitus püsib, muutusi ei toimu ja lisaks süveneb vihastajal tunne, et ta ei kontrolli oma elu.

Armastusväärse daami sündroom  on – nagu nimigi ütleb – midagi justkui ühiskonnas heaks kiidetut. Daamid jäävad viisakaks ka olukordades, mis võiksid esile kutsuda pahameele või protesti. Vihane olemise asemel armastusväärne daam kas nutab, solvub või süüdistab ennast. Kui nad viha üldse tunnevad, hoiavad and seda kindlasti endas peidus, et konflikte vältida. Eesmärk on kaitsta suhteid, hoida harmooniat – seda vajadusel ka enda «mina» mahasurumise hinnaga. Paraku tekib nii nõiaring. Mida rohkem end ära kaotatakse ja enda vajadusi maha surutakse, seda enam sisemuses rahulolematus kasvab – nii et selle eitamiseks peab üha suuremaid pingutusi tegema. Nii võib lõpuks viha väljenduda destruktiivselt ja kõik on ümberringi šokis, et kuidas armastusväärne daam sel moel käituda üldse võib.

Tulehark on Harriet Lerneri sõna selliste naiste kohta, kel viha väljendamisega probleeme ei ole. Paraku aga valitud väljendamise viis ei vii edasi, midagi ei muutu. Näägutamine, virisemine, hädaldamine väljendavad jõuetut viha, ummikut ja lootusetust, et midagi muutub. Viha mõttetult, tagajärjetult väljendades on aga suur oht langeda enesehaletsuse lõksu. Miski pahandab meid, me justkui proovime sellest märku anda, aga kasutult. Kibeduse, abituse, ebaõigluse tunne süvenevad. Tõelised probleemid, mis viha tekitasid, jäävad lahendamata ja lisaks võib kaasneda inimeste halvakspanu ebanaiseliku käitumise pärast. Veel enam, sel ebaveenval moel vihane olles aidatakse teisel veel rahulikumaks ja endas kindlamaks muutuda.

Kuidas õigesti vihastada?

Kuidas siis Harriet Lerner soovitab viha adekvaatsema kogemise ja väljendamisega katsetama hakata? Tema arvates on selleks vaja nelja oskust (ja nende tutvustamisega ta «Vihatantsu» raamatus ka tegeleb). Esiteks tuleb õppida oma vihast aru saama. Tuleb küsida endalt küsimusi – mis mulle just siin olukorras viha teeb? Mille või kelle peale ma õieti vihane olen? Mida ma tahan muuta? Kes olukorra eest vastutab? Lerner toob ka näite, et kui ollakse vihane inimese peale, kelle käitumine meie arvates vajaks muutust, aga kes ise muutuda ei taha, siis raiskame üha vihastades emotsioone mõttetusse kohta – mõelda tuleks rohkem endale. Kui seda järelemõtlemise peatuskohta ei tule, langetaksegi lõputute võitluste ja süüdistuste tsüklisse.

Teiseks võiks arendada endal üldse suhtlemisoskusi – seda, kuidas oma vajadusi väljendada, erimeelsusi lahendada, üksteist päriselt kuulata ja rääkida ka nii, et teised saaks kuulata.

Kolmandaks soovitab Lerner õppida ära tundma vihaga seotud korduvaid käitumismustreid. Neid, millest teame, et nad midagi päriselt ei muuda.

Ja neljandaks peab olema valmis selleks, et kui me oleme õppinud oma pahameelt ja viha väljendama, siis kohtame kindlasti vastuseisu, ka endas. Meis võib olla ikka alles tugev sisemine soov heana ja aktsepteeritavana paista. Samuti on meie lähedased ja tuttavad harjunud meie varasema käitumisega. Isegi kui nad mõistlike inimestena tunnistavad, et viha väljendamine ja enesekehtestamine on õige asi, siis harjumatu on see ometi, sest ka nemad peavad oma käitumises midagi muutma.