:format(webp)/nginx/o/2017/03/24/6485273t1hfc65.jpg)
Paar nädalat tagasi olime sõbrannadega linna peal. Selline tüüpiline naistekas, kus on kuhjaga naeru, lärmi, värskeimat klatši, uusimaid armu-uudiseid ja igaühe südametunnistuse järgi joodud koguses alkoholi. Esimese elevuse möödudes vedas parim sõbranna mind varrukast tirides eemale ja tulistas maruliselt, et kirjutagu Marin nutitelefonide needusest. Tulevad kokku sõbrad, söövad, joovad ja siis mingi hetk näed ainult helendavaid ekraane.
Noogutasin. Lubasin mõelda, ausõna mõtlesin ka. Sõbraliku naisena ei hakanud saagima, et ma ise tõesti vaatasin ka telefoni, aga seda selleks, et vastata kallimale, et ma tema seltskonnaga sel õhtul ei ühine. Ei kukkunud ka vaidlema, et hiljutisel reisil seesama sõbranna laterdas terve tee hotellist sööma minnes oma elukaaslasega, ei häirinud see mind siis, milleks siis ka tagantjärele heietada «ise oled samasugune». Sest ausalt, pole jah tore, kui minu seltskonna asemel suuresti kellegagi niisama chat’itakse. Ei pea omavahel kokku saama selleks, et netis surfata, eks. Samas ei hinda teemat nii drastiliseks ja hulluks, et hakata mängima ringmängu, kus kokku saades lähevad telefonid ühte suurde kaussi ja esimesena murdunud nutisõltlane arve maksab.
Ma ei käi telefoniga WC-s, tean elukaaslast nägupidi, mitte profiilipildi järgi ja seksime rohkem ikka päriselt kui virtuaalselt. Pidudel käies osaleme üritustel jooksvalt, ei tee teises toas poolteist tundi pilte, mis peaksid näima juhuslike klõpsudena, et neid siis sotsiaalmeediasse üles laadida ja näpp suus põnevusega tagasisidet ootama jääda. Pooltes pulmades pole külalised ilmselt pruudi ja peigmehe esimest suudlust laivis näinudki, vaid hoopis oma viietolliselt ekraanilt.
Aga ma ei saa üldse ilma olla!
Ja sellest hoolimata olen täielik telefonisõltlane. Sotsiaalmeediata saan hakkama, telefoni endata aga mitte eriti. Mis ma siis teen sellega? Mõningaid meeleolupilte, eks ole. Kui on vaja näos kiirelt midagi kohendada või sättida ja peegel ei jää näppu, kasutan selle asemel esimest kaamerat. Murran terve kirjutamise aja pead, et kuidas parkimise eest tänaval maksta saaks, kui vastavat äppi pole, polegi veel välja mõelnud. Mobiil-ID on minu silmis parim leiutis pärast viilutatud leiba, tänu sellele sain maksta ja tellida hommikusel taksosõidul endale uued kontaktläätsed, tasuda elektriarve ja logida tööportaali. Ilma telefonita poleks saanud ma selles taksos muidugi ka istuda. Kiired uudistelugemised ja ei saa salata ka oma kunagisi seiklusi Tinderis.
Tunnen ennast ebaturvaliselt, kui telefoni aku on alla 70 protsendi langenud, panen siis murelikult juhtme sappa või veendun, et akupank ikka kotis oleks. Lennujaamades ja lennukites on e-raamatu äpp asendamatu, muul ajal ausalt öeldes maksan seda tühja. Suvilasse minnes ei saa väravast sisse sõita, kui telefoni pole, pulti asendab lühinumber.
Saamatus ja ebamugavus ruudus
Püüdsin mõned päevad elu nii proovida, et telefoni kaasas ei kanna. Tulemus oli väga nõrk. Teatrisse minnes tundus ülimõistlikuna see koju jätta, sest kesklinna kodust teatrisse on kümme minutit jalutada, aga õnneks meenus, et piletid on ju mu meilboksis. Läbi häda ja viletsuse oleks muidugi saanud kuidagi elukaaslase telefonist tema Google’i kontolt välja logitud, mina sisse ja piletid leitud, aga see oleks ebamugav.
Kuna elame praegu enamjaolt suvekodus, kus puudub interneti püsiühendus, ei oleks seal telefonita ka netiühendust. Tundub romantiline ja normaalne. Jaa, teatud piirini ongi. Aga telefoni läheks ikka vaja, muidu ei teaks isegi, mis kell on, ei oskaks hommikul õigel ajal ärgata ja ilmateade on ka mõneti mugav vidin.
Kalender on minuga telefoni kaudu alati kaasas, mälul pole viga, aga töiseid asju ei lisa sinna ainult ma ise. Telefoninumbreid peast tean vaid pereliikmete omi, hästi meenutades ja ajusid ragistades mõtlen ilmselt ka eksmehe oma välja.
Kõige nõmedam stsenaarium, mis suurepäraselt mu telefonisõltuvust näitas, juhtus keset talvist laupäeva. Tulin töölt, maja ees polnud ühtegi autot, kõik maale sõitnud. Ja välisuks ei avane, keegi loll on käinud lukku muukimas. Loomulikult avastasin taskust tühja telefoni, seega lukuabi kutsumine langes välja. Sel ajal, kui igaks kümneks juhuks kõikidesse korteritesse kella lasin, mõtisklesin mida edasi. Laenan tänaval kelleltki telefoni, et helistada oma emale? Mis oleks kasutu, sest ta oli sel hetkel Lõuna-Aafrikas. Isa elab 200 km kaugusel. Sõbranna? Pole aimugi, mis tema number on. Mõtlesin tema juurde jalutada, aga hei, ka temal on alt uks lukus, elab kolmandal korrusel ja mitte teps tänava pool. Laupäevane õhtupoolik ka, tõenäosus tema kodusolekuks oli üsna pisike.
Ja inimesi manitsetakse metsa minnes telefoni täis laadima, eks ole. Blondiin oli ilma telefonita Tallinna südalinnaski hädas nagu hullumeelne. Õnneks mu probleem lahenes siiski sel moel, et muldvana naabrionu juhtus kodus olema ja kuigi uksekella ta ei kuulnud, tuli ta ajalehte otsima ja nägi mind nõutult ukse taga seismas. Sain koju ja lõpp hea, kõik hea, aga elu ilma telefonita on ikka paras kaasaegne ellujäämiskursus.