Perega nädalavahetusel kinno: sugugi mitte kõige lihtsam lastefilm
23. märts 2017, 15:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/23/6482419t1h8299.jpg)
Eesti kinodes esilinastus nädal tagasi animatsioon «Minu elu Tsukiinina», mis jutustab loo üheksa-aastasest poisist hüüdnimega Tsukiini, kelle elu pole just kõige lihtsamini kulgenud. Tegemist ei ole just kõige lihtsama lastefilmiga, kuid kindlasti tasub seda vaadata ka emadel-isadel.
«On ju, see pole ju päriselt?» küsis minu viieaastane tütar, kui me koos kaisus Tsukiini-multikat vaatasime. «Lastekodusid ju pole olemas?»
Sellest arenes meil pikk ja natuke kurblik vestlus, millest minu laps sai esimest korda teada, et tõesti, lastekodud on olemas, sest mitte kõigil lastel pole ema ega isa. Sest just nii läks Tsukiinil, kes pärast ema ootamatut surma lastekodusse viidi. Samas tuleb tunnistada, et kuigi filmis pole väljamõeldud muinasjutukangelasi ega traditsioonilist happy end'i, on siiski kõik seiklused seal üsna soojades toonides – kogu sellest ilgusest ja jälkusest, millega tegelased on pidanud oma elus tegelikult heitlema, saab teada vaid vihjamisi. Ja lapsega koos vaadates pean tõdema, et nii ongi parem. Las jääda mõningad asjad veel vanemate südamevaluks.
Kahtlemata tekitab see film aga ka lastes teatud südamevalu ning kuigi võib tunduda, et kui esimesest kiusamisest mööda saab ja lastekodu justkui mõnusaks sõprade ajaveetmiskohaks muutub, tekivad kindlasti lastel rasked küsimused. Kas mina jään ka kunagi emata ja isata? Miks mõnel lapsel pole vanemaid? Miks ta ära jooksis, kui ta ema lõpuks tagasi tuli? Mida tähendab «isa tegi temaga halbu asju»?
Seda filmi soovitatakse vaadata lastega, kes on vanemad kui seitsme-aastased, mina sain kodus vaadates lapsele subtiitreid valikuliselt ette lugeda ning jätsin vanusele vastavalt teatud asjad ette lugemata. Ning lõpus löristasin nutta, sest tegelikult see happy end oli ikka parem, kui oleks võinud oodata.
Režissöör Claude Barras' filmi teemavalik on kahtlemata ebatavaline ning tõstatab rohkelt elulisi teemasid, kuid leiab neile ka vastuseid ja lahendusi. «Minu elu Tsukiinina» näitab kuidas väikesed lastekodulapsed oskavad hoolimata eluraskustest näha maailma helgemat poolt, kogevad tõelist lähedust, armastust ja sõprust ning tõusevad oma elu kangelasteks, nagu seisab filmi tutvustuses – ja sellega tuleb sajaprotsendiliselt nõustuda.
«Minu elu Tsukiinina» esilinastus 2016. aasta Cannes'i filmifestivali programmis Directors’ Fortnight. Film võitis austatud Annecy rahvusvahelise animatsioonifestivali peaauhinna, lisaks Cécarid parima animafilmi ning parima mugandatud stsenaariumi eest.
Film jookseb praegu kinos Sõprus, Apollo Solarise ja Mustamäe kinos, Coca-Cola Plazas, Artises, Kosmoses ja Ekraanis.