:format(webp)/nginx/o/2017/03/23/6483731t1ha804.jpg)
Varakevad on see aeg, kui pikk talv on inimestest energia välja pigistanud ja suveni on veel kaua aega, mistõttu ollakse kõige altimad noppimaks üles igasuguseid haigusi. Olen üldiselt hea tervisega, kuid seekord rebis haigus mind jalust, ja lausa rohkem kui kaheks nädalaks.
Andrus Kivirähki «Rehepapis» on tegelane Kaarel, kes hakkab haiguse lähenedes viina võtma, sest haigused olla pepsid ega kannata viina lõhna. Enamik inimesi püüab aga haiguse saabudes käituda nii, nagu nad ei olekski haiged. Eestis tehtud uuringu järgi on 92,5 protsenti vastanutest haigena tööl käinud. Kuigi tavaliselt olen ka mina selle enamuse hulgas, kes tõbisena tööle taarub, jäin seekord vähemalt osaliselt koju.
Välismaal olles jäin esimest korda nii haigeks, ja sellega seoses tegin mõned tähelepanekud. Esiteks annab välismaal haigena tunda see, et toetav võrgustik on Eestis. Meil on sõpradega ammusest ajast selline nali: kui keegi hakkab haigeks jääma, siis ei pea ta muretsema, me viime talle apelsine ja krimkasid. Välismaal leidub inimesi, kelle poole võid lihtsa abi saamiseks pöörduda, tunduvalt vähem. Ja isegi kui saad end töökohustustest vabastada, pole sul emana võimalik puhata ka haigena, nii et rahulikust voodis lebamisest, mida kõik arstid soovitasid, ei tulnud midagi välja.
Teiseks läheb vaevaliselt suhtlemine arstidega võõras keeles, et neile selgeks teha, mis sul viga on, ja samamoodi arusaamiseks, mida selle häda leevendamiseks tegema pead. Lisaks, kui võõrriigis pole üht ihuarsti, siis eri arstid edastavad eri signaale. Mul oli raskekujuline keskkõrvapõletik. Üks arst kirjutas antibiootikume ja ütles, et ärge mingil juhul midagi kõrva tilgutage, aga järgmine arst tahtis esimese asjana just seda teha. Kellel on õigus ja keda uskuda? Pidin liikuma kahe riigi vahet ning mõtlesin taas, miks küll ei võiks toimida piiriülene digitaalretsept. Belgias kirjutatud antibiootikume Prantsuse arst ei teadnud.
Miks siis ikkagi lähevad inimesed tööle, kuigi nad on haiged ja teavad, et see ei ole hea neile endale ega ka nende kolleegidele? On selge, et sellised inimesed ei suuda täielikult tööle keskenduda ja on vähem efektiivsed. Paljudel on selleks materiaalsed põhjused, aga näiteks eelmainitud Eesti uuringust selgus, et enim käivad haigena tööl finantsvaldkonna töötajad, kes ei käitu niiviisi mitte majanduslikel põhjustel, vaid paljud neist leidsid, et teisiti jääks nende töö lihtsalt tegemata.
Inimesed käivad haigena tööl rohkem ka nendel kohtadel, kus on liiga vähe töötajaid või on töökliima selline, et puudumistele vaadatakse halvasti. Nii on näiteks meditsiiniõed ja õpetajad väga tihti need, kes ikkagi haigena tööle lähevad.
Aga on ka töökohti, kus eeldataksegi, et oled ebainimlik ega jää kunagi haigeks. Ometi on sellistegi ametite kandjad ikkagi inimesed, keda haigused ei jäta puutumata. Näiteks läks Ameerika Ühendriikide president George Bush 1992. aastal haigena Jaapani liidritega õhtust sööma ja oksendas peaministri peale. Seda piinlikku intsidenti saanuks vältida, kui president oleks lihtsalt koju voodisse jäänud.
Haigena tööl käimise fenomeni on lausa uuritud ning teadlased kutsuvad seda presenteismiks ehk kohaloleku vajaduse sündroomiks. Selle all vaevlevad inimesed, kes tunnevad, et ilma nendeta jäävad asjad tegemata või neile meeldib lihtsalt nii väga nende töö, et ei saa eemal olla. Või siis paneb kohusetunne neid muretsema, et teistele langeb nende puudumisel veel suurem koorem. Omast kogemusest võin öelda, et pärast ligi kaht nädalat töökohustustest eemal olemist on koormust nüüd topelt ja õlul lasub süütunne, et asjad on tegemata või kohtumised tühistatud.
Ent asjade, inimeste ja olukordade väärtusest saad aru siis, kui need on sult võetud. Kui tervist pole, siis pole millelgi muul ka suurt väärtust. Olgem terved!
VV:
Ameerika Ühendriikide president George Bush läks 1992. aastal haigena Jaapani liidritega õhtust sööma ja oksendas peaministri peale.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/15/7408223t1h7242.jpg)